Pöialpoiss      Regulus regulus

Puude lehestik on viimaste nädalate vähegi tuulisemate ilmadega oluliselt hõredamaks jäänud – loodus on hulga läbipaistvam. Pisikesi, aga äärmiselt vilkalt toimetavaid pöialpoisse märkab tegutsemas nii meie kuusikutes, kuuse enamusega segametsades ja põhjast või kirdest saabunud rändureid märkame liikumas ranniku kadastikes ja männikutes.

Arvata on, et meil pesitsenud pöialpoiste noorlindudest on suurem osa siirdunud lõuna poole. Võib arvata, et meile saabunud rändurite öine Soome lahe ületamine kujunes päris arvestatavaks katsumuseks. Kuid läbirändajaid on massiliselt ja meile võib talvituma jääda üle poole miljoni isendi.

Miniatuursed ja ettevaatlikud pöialpoisid on öörändurid, kuid päevasel ajal toimetatakse sõbralikult väikestes kuni kümmekonna isendiga, aga rände aegu ka veidi suuremates salkades. Selliste salkade tegutsemist saadavad tsitsitavad ülikõrged kutsehüüud, mida juba isegi keskealised, veidi üle neljakümne aastased inimesed ei pruugi kuulda.

Suurem osa praegusest lühikesest päevast kulub putuktoidulistel lindudel loomulikult toiduotsingutele. Tegutsedes riputakse okstel sarnaselt tihastele ja vahel sooritavad pöialpoisid ka lühiajalisi paigallende.

Juba talvituma peitunud putukaid, ämblikulaadseid või nende vastseid otsitakse puuokaste vahelt. Hooghännalisi ja lesti puukoore pragudest, maapinnale pudenenud metsaprahist või suuremaid kive katvast samblast.

Euroopa kõige pisemate lindude pikkus jääb alla kümne sentimeetri, kaalu vaid viis kuni seitse grammi.

Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall, kollaka varjundiga. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti. Saba lühike ja jalad pruunid.

Pöialpoiste silmatorkavaimaks tunnuseks on mustaga ääristatud „kuldne“ pikitriip lindude pealael, mis emaslindudel kollakam. Isaslindude „kuldses“ triibus leidub leekpunaseid sulgi, mistõttu näibki peatriip veidi tumedam.

Nööpnõelapea sarnastel tumepruunide silmade ümbrus on helehall, pisike nokk mustjaspruun.

Pöialpoiste vaatlused: LINK