Alam-Pedja lugu: Umbusi laste talvematk Rehessaarde

Postitas Looduskalender - L, 21.02.2015 - 21.41
Autorid

Kirjutas Mirjam Grosberg, natuke aitas toimetada Ann Marvet

Pildistas Merlin Grosberg

Image
Matka alguseks valmis: vasakult Epp, Kärt ja Merlin.
Sisu
Millal me matkama läheme?  – Siis kui Emajõele jää peale tuleb. – Ma ei jaksa enam oodata! – No lähme siis! Lähme juba enne kui  lumetolm vaid järgi jääb. Minna tuleb nii või teisiti!
 
Palju sai arutletud, et tuleb lihtsalt võtta üks nädalavahetus: koolistress ihu pealt maha raputada ja linnamürast eemale kribeleda ning nautida metsa mühinat või lume tuiskamist. Otsustasime, et läheme kohta, kus meil supp esimest korda põhja kõrbes – Rehessaarde.
 
Luikvalge lumi.
Luikvalge lumi.
 
Sulailm oli täies hoos ja luikvalge lumi maas. Kallid kaasmatkalised läksid juba reedel Palupõhja. Me kolmekesi sõitsime laupäeval bussiga Laeva metskonna peatusse ning mõõtsime sealt maad Rehessaarde, teised suundusid meile vastu.
Jala sammuda oli väga mõnus, seljas raske matkakott ning kõrval kallid sõbrad. Oo, salk siisikesi lendas pea kohalt mööda! Me ei olnud ainukesed matkalised siin talvisel teel. Pikk sirge sai läbi, tegime puhkepausi esimese suure kuuse all tee ääres. Selg oli juba higine ning me polnud veel ivagi hamba alla saanud. Nüüd jõime teed ning sõime leiba banaanimäärdega. Heitsime suure kuuse alla pikali ja vaatasime, kuidas lumehelbed kõrge kuuse otsast alla kukuvad.
 
Selli–Sillaotsa matkarajal oli rahvast murdu. Ootasime oma kaasmatkalisi Sellil. Külm hakkas naha vahele pugema. Et sellest võitu saada, mängisime keksu ja kulli ning tegime hüppeharjutusi ja muud säärast, kuid siis saime teada, et nad alles hakkasid liikuma. Seda kuuldes ei jaksanud enam oodata ning valmistusime ees ära minema. Kilekotid soki ümber ja kookosrasva saapa ninale ning läksime. Valisime küll lörtsise ilma, kuid kes teab, kui kauaks seda lund meil sel talvel jagub, ilmataat võib Eestis igasuguseid vempe teha.
 
Raba oli nii imeline... Ühel hetkel viskusime lumme ning usaldasime end raba kätte. Hetk helget vaikust, siis märkasin, et üks mu unistustest täitus: olin unistanud krudisevast lumest ja pikali olles tajusin, kuidas ta kõrva all krudiseb. Pärast kõndides ei läinudki see hääl enam peast! Kuid olgu, see selleks. Et lumi niiviisi krudises ja rudises tähendab, et ilm oli külmemaks läinud.
 
Oh, kaugelt juba paistiski nostalgiline Rehessaare: muinasjutuline pelgupaik. Õige varsti jõuavad kohale ka ülejäänud. Nii palju on muutunud. Maja suure südamega peremees on oma ehitamisega väga kaugele jõudnud – rõõm keset metsi ja rabasid. Üllatusi oli mitmeid: uhke suur laud toas ning armas kööginurgake. Oleme omanikule südamest tänulikud!
 
Õige varsti jõuab kohale ka ülejäänud seltskond. Püüdsime sauna küdema panna, kuid miskipärast ahi üldse ei tõmmanud. Pikapeale saime tule siiski põlema. Tule tegime ka lõkkekohta, et meie suurepärane peakokk Jakob saaks midagi imelist võluda. Ümberringi hiilis pimedus, kuid õnneks  saigi riis karriga valmis. Kõik tundus nii õige olevat. Kuuvalgel ööl käisime saunas. Narnia. Lumeinglid. Jääpurikad. Massaaž. Olemine.
 
image03.jpg
Ühine kehakinnitus õige matkatoiduga: paremal ülal riis ämbris ja all potis karri, kuhu lisatakse lillkapsast.
 
Hommikul tuiskas mühinal lund. Hommikusöök lükkus edasi: lund oli nii paksult, et otsustasime süüa Palupõhjas (et aega kokku hoida). Niisiis hakkasime liikuma vee ja vilega. Heaperemehelikult jätsime Rehessaarega hüvasti.
 
image04.jpg
Lummav maja keset metsa: kõik ühiselt pildil.
 
Matk võttis mõnusa pöörde kiitsakate mändide vahele: läksime otsemat teed, et jõuda varem Palupõhja. Müttasime rabalaugaste vahel, sulatasime suus lund, solgerdasime vees ning liikusime loodusega ühes taktis. Lõpuks jõudsime peateele: milline kergendus! Olen pikali, põsed õhetavad, tiksun vaikselt keset raba, tuisk puhub mõtted minema. Huuh, pärast väikest hingetõmmet hakkame edasi liikuma mööda vana tuttavat teed.
 
image05.jpg
Päike piilumas rabamändide vahel
 
Liikusime edasi mängeldes: alati pidi rivi viimane minema esimeseks, ja nii kuni Palupõhjani. Lõpuks hakkasid välja tulema igasugused imetrikid: küll liiguti teistest ette karates, hüpeldes, keerutades jne jne, kuid lõpuks me kohale jõudsime ning nüüd, õhtul, võisime hommikusööki jätkata. Õdus väsimuse tunne ning mõnus teadmine, et meile tullakse bussiga järele.
 
image06.jpg
Suur rahulolu hinges, liigume kergel sammul siin Alam-Pedja metsaseinte vahel.
 
Aitäh mu armas Alam-Pedja!
 
Päikest, rõõmu ja ehedaid matkaelamusi!
Matkal käisid Mirjam, Merlin, Jakob, Kärt, Epp, Märt, Pelle, Jaan ja  Kail.
 

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.