Kuulsa loomapargi hundi Wotani lugu

Postitas Aasta Loom - P, 29.11.2020 - 10.00
Avapilt
Sisu

Autor Laura Kiiroja esimene kohtumine Wotani (tagapool) ja Dharmaga (eespool).

 

 

Wotan oli loomapargihunt. Tema õnneks sündis ta USAs Indiana osariigis asuvasse Wolf Park loomaparki, kus töötavad ühed maailma parimatest loomaaiahuntide heaolu ja sotsialiseerimise spetsialistidest, Pat Goodmann ja Monty Sloan.

 

Wotan kasvas üles nii, et lisaks oma hundiperele, oli tal ka lähedasi inimsõpru. Ta sai elada nii stressivaba ja rikastatud elu kui loomaaia tingimustes võimalik.

Wotan oli ka üks kahest esimesest hundist, kellega ma kohtusin, ning seetõttu mulle isiklikult väga oluline tegelane. Endale omase malbuse ja sõbralikkusega tervitas ta mind huntide maailma ega kuritarvitanud tõsiasja, et mul tollal veel sutega kohtudes käed värisesid. Wotan suri tänavu 2.oktoobril, 15 ja poole aasta vanuselt. See on vägagi väärikas iga ühele väärikale hundihärrale.

Pat Goodmann on tema mälestuseks kirjutanud järelhüüde (vt allpool), mille ma Pati lahkel loal eesti keelde tõlgin. Sest iga indiviidi elu loeb.

 

Laura Kiiroja

 

 

Wotani jooks on joostud. Tema viimastel kuudel üha tõsisemaks muutunud neeruprobleemid jõudsid viimaks seisuni, mil neerudest talle enam mingit kasu polnud. Meile antakse meie sõbrad (nii inimesed kui loomad) vaid üürikeseks ajaks ning keegi meist ei tea, kui pikk see „üürike aeg“ saab olema.

Vaata pilte Wotanist: https://www.facebook.com/wolfparkindiana/photos/pcb.10157861633406589/10157861615901589/

 

On lohutav, et möödunud suvi oli Wotanile üsna hea. Oma viimasel nädalal oli ta niivõrd energiline, et võtsime seda kui head ennet näitamaks, et ta jääb meiega veel mitmeks kuuks. Ta sai enamiku päevadest veeta oma kaasa Timberiga. Neil päevil, mil hundid saavad oma suured eined, me siiski eraldasime nad, et Wotan saaks rahulikult söömaaega nautida, ilma et Timber ennast tema toidujääkide ärasöömiseks „vabatahtlikuks pakuks“. Vahel Wotan ei soovinud korraga palju süüa. Seetõttu pakkusime me talle igapäevaseid snäkke.

Vanad hundid muutuvad toidu suhtes sageli kaunis valivaks ning tunnevad vastumeelsust korraga palju süüa. Wotan ei olnud erand. Seetõttu hoidsime me külmikus Wotani jaoks tervet assortiid hõrgutisi. Üks Wotani lemmikuid oli lehmakeel. Me pidime tema maitsemeelte rahuldamiseks menüüd pidevalt muutma ning selle väljakutsega olid rakkes nii mitmed pargi töötajad kui vabatahtlikud. Üks meie vabatahtlikest valmistas pajaroa ning jättis sellest ka Wotanile osa – talle see väga maitses, nagu ka Monty grillitud palad. Bulgogi [korea liharoog] ei ole küll miski, mida keegi tavaliselt kujutaks hunte söömas, kuid Wotanile meeldis Monty kokatud küüslauguvaba bulgogi versioon lausa mitu päeva järjest. Vahel eelistas Wotan liha, mida teised hundidki said – korjuseid, organeid, külmutatud liha – kuid me lõikasime tema toidu kergesti neelatavateks tükkideks, et ta saaks oma energiat säästa. Kui tal oli parasjagu isu ribide järele, krõmpsutas ta mõnuga ka konte. Väljakutse leida toitu, mida Wotan sööks, hõlmas ka vajadust leida niisuguseid palu, kuhu tema igapäevased ravimid peita. Wotan oli nimelt rohtude väljasülitamises märkimisväärselt osav. Üks korduvatest lemmik-ravimipeidukatest oli MacDonaldsi juustuburger, eriti topeltburger – selles on kahe pihvi vahel üks viil juustu, mis täidab kenasti „liimi“ ülesannet tableti pihvide vahel kinnihoidmiseks! Periooditi kaotas Wotan juustuburgerite vastu isu, kuid pärast mõnda päeva mingit muut lemmikut nautides maitsesid burgerid talle jälle kenasti. Üks Wotani lemmikutest, eriti kuumadel augustipäevadel, oli...  vaniljejäätis. Aga kindlasti pidi see olema Fresh Thyme Vanilla Bean brändi jäätis. Talle pakuti ka Purple Cow brändi vaniljejäätist, aga see ei sobinud teps mitte.

Pärast hunt Fiona surma 11. septembril kolisime me Fiona venna, Kanti (selleks, et Kantil oleks Fiona surmaga kergem harjuda) Ida Järve aedikute kompleksi sellisesse aedikusse, mille üheks naabriks oli noor emahunt Sparrow ja teisel pool olid naabriteks Wotan ja Timber. Kolm uut naabrit suutsid Kanti tähelepanu leinast eemale tõmmata. Kanti hakkas hundidaamidele Timberile ja Sparrowle kangesti poseerima ning ühtlasi Wotani ähvardama. Wotan vastas samaga, paradeerides mööda Kanti-poolset aediku äärt edasi-tagasi, ikka karvad turris ja külg ees, et ennast kõige mõjukamast ja kehtestavamast küljest näidata. Ta ei suutnud küll Kanti moodi mööda aediku äärt joosta, kuid ta sörkis ja kõndis, hoides ennast väga kõrgelt – selgel „vaata mind ja värise“ moel. Selline aegluubis läbi aia jagelemine pakkus Wotanile elus kahtlemata lisahuvi ning tema isu ja aktiivsus kasvas. Meile tegi rõõmu näha, et Wotan tunneb millegi vastu huvi! See aitas palju kaasa tema viimase nädala positiivsena möödumisele.

1. oktoobril võttis Wotan tublisti kõik oma rohud (kasside konservtoidus – uus lemmik), kuid söögiajal oli tema isu ja energia väga madal. Kõrvalaedikus olev Timber (kuna oli suure eine päev) oli oma kaasaga peatse taaskohtumise elevuse tõttu väga hüplev. Wotan lamas maas ega tõusnud üles, kui Timber aedikusse sisenes. Selle asemel, et nõuda, et partner tõuseks ning lõbutsemisega ühineks, heitis ka Timber vaikselt Wotani kõrvale pikali - nii lähedale, et nad üksteist puudutasid. Ning nii nad jäidki.

Järgmisel hommikul oli Wotan veelgi letargilisem. Me helistasime veterinaarile ning viisime ta kliinikusse ülevaatusele. Tohter arvas, et tema neerud olid kas juba lakanud töötamast või kohe-kohe lakkamas. Ta võttis hundilt vereproovi, mille vastused sai kohapeal teada. Vereanalüüsi vastused olid muserdavad. Veterinaari hinnangul oli Wotan jõudnud punktini, mil proovida talle rohkem aega võita poleks enam heategu. Me nõustusime, misjärel Wotan rahulikult uinutati ja hiljem eutaneeriti. Samal õhtul läbiviidud lahang kinnitas diagnoosi. Me poleks enam saanud midagi Wotani heaks teha.

Wotani kaotusega kaotab Wolf Park ikooni. Tema lahkumine lõpetab pargi eksistentsis mitu peatükki. Wotani sugupuu viib tagasi Cassieni, kes oli üks esimestest Wolf Parki huntidest, kes 1972. aastal Brookfieldi loomaaiast toodi. Wotan oli viimane elusolev hunt, keda tundis pargi asutaja, Dr. Erich Klinghammer. Wotan oli ka viimane elusolev hunt, kes võttis osa meie hundi-piisoni demonstratsioonidest. Kuni selle ajani, mil Kanti ja Bicho said täisealiseks, oli Wotan meie kõige suurem hunt. Wolf Parki plakat meie sissesõidutee pervel kujutab just Wotanit päikeseloojangu taustal. Wotan oli Timberile hoolitsev ja pühendunud kaasa ning nende kutsikad Aspen, Mani ja Sparrow kannavad edasi lootust jätkata Wolf Parki algset vereliini.

 

Tekst: Pat Goodmann (https://wolfpark.org/animals/in-memory/)

Fotod: Monty Sloan Photography

 

 

OLEREX TOETAB
RAHVUSLOOMA KODULEHTE.


Olerex logo

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.