Suvesüda on nüüd mööda saanud. Kolmapäeval algas karusepäevaga suve soojem ja pimedam aeg. Ööd on nüüd palju pimedamad kui jaaniööl ja selgub, et ka öist imetlemist väärt. Taevas on öösiti helkivad ööpilved!

Olin helkivatest ööpilvedest kuulnud varemgi, maailmakuulsa ööpilvede uurija eestlase Charles Villmanni töödest sel alal. Aga oma ihusilmaga polnud ma neid näinud.

Kuni neljapäeva ööni. Kui südaööl arvuti kinni panin ja läksin lapsele öömusi tegema, siis läks pilk voodi kõrval asuva akna katte pilu vahelt taevasse. Vaatasime tükk aega koos lapsega imetledes seda taevapilti, kuidas üle sügavsinise taeva jooksid sädelevad valged kiired otsekui valgusvihkudes tulevärk. Need on kõige kõrgemad pilved 80 km kõrgusel, mis koosnevad jääkristallidest ja mida valgustab sügavale silmapiiri taha vajunud Päike.

Pilt oli isegi nii ilus, et ei saanud ka juba magavat meest üles ajamata jätta. Tema oli küll kunagi ammu-ammu neid näinud, kuid mitte nii ilusaid.

Nii et praegustel öödel ei tohi magada, see on ainulaadne aeg meie suveöödes.

Aga ka päevad on selleks, et millegi väga pühaga tegeleda.

Näen meie maakodus, kuidas aina ja aina tuleb inimesi püha hiiekohta Tammetsõõri vaatama ja kuidas nad tammederingi lääneväravas abitult ringi vaatavad, otsekui tahaks väravale koputada. Kas ikka võib minna? Kus on hiievärava lokulaud?

Juba ammu on mind huvitanud need hiieväravate lokulauad.

1975. aastal tegi mu abikaasa Mikk Sarv Eesti Rahva Muuseumi korrespondentidele küsitluse tähistaeva kohta, milles teiste hulgas oli ka küsimus lokulaudadest.

Te muidugi teate, mis on lokulaud? Ja mida tähendab lokku lööma? See on juba kooli ajalooõpikutes, et see on kuusepuust helisev laud, mis riputatud kettide otsa ja mida puunuiaga lüües tekib vali heli. Nii vali, et see kostab järgmise taluni, metsani, künkani.

Sarnane heli, mida teevad kevadel rähnid kuival kuusetüvel trummeldades. See kostab kindlasti järgmise ja ülejärgmise rähniisandani, märgina, et siia pole mõtet tulla, aga on ka samal ajal kutseks emastele rähnidele pulmatantsu lööma. Moodsama aja rähnid kasutavad nüüd, kui inimestel on linnades kombeks kõik kuivanud puud maha võtta, ka plekkkatuseid ja teleriantenne. Nende lärm on kordades valjem ja inimese enda põhjustatud.

Lokulaua ülesanne oligi vanasti rahvast kokku kutsuda, seda siis kas mõisa ajal söögipausideks või tulekahju korral, nii kirjeldasid kõik vanemad inimesed ERMi küsitluses. Hiieväravates paiknevatest lokulaudadest juttu polnud. Ei ühegi inimese poolt.

Põnev oli Looduskalendri tegijalt Gennadi Skromnovilt ka kuulda, et veel 1950ndate aastatel nõukogude ajal löödi tulekahju korral lisaks sireenile ka kirikukelli, et rahvast appi kutsuda. Eks kirikukelladel oli ju samuti teavitav roll.

Aga lokulaudade juurde tagasi tulles. Esimest lokulauda nägingi vist 1993. aastal Vigala Sassi juures tema Triigi hiies käies. Sass nõudis ikka hiieplatsile sisenedes ja väravast väljudes lokulauale koputamist. Kuna seda sai teha õhtu jooksul mitu korda, siis tundus see tavatu tegevus mulle küll natuke imelik, aga miski maagiline tunne tekkis küll. Et astud nagu üle mingi piiri.

Jah, kuigi olin tollal läbi käinud mitmeid hiiekohti, oli see tollal ainus, kus selline lokulaud rippumas.

Järgmist sellist nägin Kassinurmes juba sel sajandil. Ja siis Pärnamäe hiies. Selline on ka Tammealuses. Ja 2009. aasta 19. mai teadaannetest võib lugeda, et talgutöö käigus seati ka Sinalliku hiide üles õnne- ja kaitsemärkidega kirjatud lokulaud.

Tõsi, enam lokulaudasid on pärast nõukogude aega kerkinud talude sissesõiduteedele. Talu nimega silt riputatakse kettide otsas varikatusega postide vahele. Ei ole ma küll näinud, et keegi neile koputaks.

Aga hiieväravas kopsivad kõik neile hiievärava lokulaudadele. Ja mis kõige kummalisem, olen näinud, kuidas Tammetsõõri tulles tõuseb inimese käsi ja koputab sõrmenukkidega vastu 200-aastast tamme ja küsib, kas ma võin nüüd tulla.

Nii et oleme olnud osalised ühe uustraditsiooni tekkes. Ja see on põnev. Aga rahvalaulude tundja Mikk Sarv ütleb, et olulisem oleks hiide sisenedes kõva ja selge häälega hiit kõnetada. Talle “tere” öelda. Tervist endale ja hiiele soovida. Ja küllap tunnete ka hinges ära, kui hiiepuud teile vastavad ja külla kutsuvad.

Aga see, et hiiel värav on, seda kinnitab ka rahvapärimus. Tammetsõõril on väravaid koguni kaks. On läänevärav, millest udmurdi traditsioonide kohaselt ohvriloom pühaks riituseks sisse viidi. Ja on idavärav suurte tammede vahel. Reeglina käiaksegi sisse vaid lääneväravast.

Ei ole mingit mõtet uustraditsioonide vastu võidelda, sest need nimede või kaitseruunidega kirjatud lokulauad on ka visuaalselt ilusad. Nad võivad küll eemale peletada mõne, kes neist ruunidest üle astuda ei saa. Aga nad tekitavad pühaduse tunde ja tänapäeva kõike lagastavas maailmas on ka piiriks selle ilma ja tolle ilma vahel. Pealegi märgib püstitatud hiievärav selgelt paika, kus inimesed käivad. Hiide, kuhu inimestel on asja.

Aga puust siltidest olulisem on hiiepaika minnes kõva ja selge häälega loodusvaimude kõnetamine. Hiide minnes nende teretamine ja tulles tänamine ja järgmist kohtumist soovimine.