Foto: Tiit Hunt
Jõevähk
Harilik jõevähk ehk väärisvähk Astacus astacus
Meie magevees elutsev selgrootu jõevähk on kõigesööja. Nooremate isendite toidusedeli moodustab ülekaalukalt taimne toit. Vanematel isenditel energiavajadus suureneb kuna kasvades peab vahetama koorikut suurema vastu ja seetõttu hakataksegi jahtima loomset toitu. Uus koorik on algselt pehme ning nahkne, mis jõevähi organismis ladestunud kaltsiumi mõjul tugevamaks muutub. Kaltsiumilisa pakuvad lubjarikkad veekogud, s vähid asustavadki.
Vähkide omavaheliste konfliktide käigus ärarebitud jäsemed taastuvad koos kestavahetusega, olles esimestel aastatel märgatavalt väiksemad, kuid aastate möödudes omandavad pea loomuliku ning ka proportsionaalse suuruse.
Jõevähkidel on viis paari jalgu, esimesest paarist kujunesid sõrad, aga tagumisi nelja paari nimetatakse „käimajalgadeks“.
Tagakeha on lüliline, lakk peenduv, mis lõpeb sabauimega. Vähkide värvus oleneb paljudest asjaoludest: veekogu põhja värvusest, pärilikkusest... Taimestikurikkastes veekogus jääb värvus sinakasmustaks, liivase põhjaga veekogude asukad on heledama värvusega - mudase põhjaga veekogudes jõevähid elada ei suuda.
Kuidas isas- ja emasloomadel vahet teha?
Isaste sõrad on suuremad. Emaste lakk pikem, laiem ning lamedam.
Isastel asuvad kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal sugujalad, mis emastel puuduvad.
Vähipüügihooaeg kestab meil 1. septembrini.
