Harilik sarapuu       Corylus avellana

Kui veel suve alguses paistis sarapuudel pähklialgeid, siis pähkliaasta jääb kahjuks päris viletsaks. Rikkalikud pähkliaastad korduvad tavaliselt kolme kuni viie aasta tagant.

Põhja-Eestis sarapuuks ja Lõuna-Eestis pähklipuuks kutsutu võib täiseas kasvada kümnetüvelisena, olles püstine, hästiharunev ja kõrgeks kasvav põõsas. Sarapuud eelistavad lubjarikkaid muldi, kasvades hästi Lääne- ja Põhja-Eestis, aga samuti Lõuna-Eestis ning Pandivere kõrgustiku sega- või lehtmetsa alusrindes.

Noored sarapuud on kiirekasvulised, kuid hakkavad pähkleid kandma peale viiendat kasvuaastat, aga muutuvad pähklikorjajale ahvatlevaks alles kümne kasvuaasta möödudes.

Pähkleid ümbritsev kellukese sarnane kuupula on pehmekestaline, sageli sametjas ja servadest narmastunud. Üheseemnelisi pähkleid võib leida kuupulast kuni viis tükki. Kui pähkel ei taha kuupulast hästi välja tulla, võib juba ette ennustada, et pähklil puudub tuum, sest suvel oli noore pähkli sisse pähklikärsakas munenud. Sarapuupähklid on keskmiselt paari sentimeetrise läbimõõduga, aga puudel võime praegu näha vaid mõnda üksikut pruunikat kuupulat.

Väiksemad metsaelanikud ja -linnud jäävad tänavu oma talvevarust, toitaineterikastest pähklitest ilma. Inimesed ostavad, kas küpsetamiseks või maiustamiseks sarapuupähkleid poest, mis kasvatatud Türgi istandustes.

Salumets Võlla raba serval