Pöialpoiss        Regulus regulus

Neid pisikesi, aga vilkalt toimetavaid pöialpoisse märkame tegutsemas nii kuusikutes kui kuuse enamusega segametsades, aga põhja poolt saabunud rändurid toimetavad ranniku kadastikes ja männikutes.

Meil tänavu suvel üles kasvanud pöialpoiste noorlindudest on suurem osa rännanud juba lõuna suunas. Tõeliselt pisikesed, aga igati ettevaatlikud pöialpoisid on öörändurid. Päevasel ajal toimetatakse sõbralikult väikestes kuni kümmekonna isendiga, aga rände aegu ka veidi suuremates salkades. Selliste salkade tegutsemist saadavad ülikõrge heliga tsitsitavad kutsehüüud. Aga neid helisid ei pruugi kuulda keskealised, veidi üle neljakümne aastased inimesed.

Arvata on, et meile saabunud rändurite öine Soome lahe ületamine oli väikelindudele arvestatavaks katsumuseks. Kuid läbirändajaid on massiliselt ja meile võib talvituma jääda kuni pool miljonit pöialpoisi isendit.

Suurem osa lühenevast päevast kulub putuktoidulistel lindudel toiduotsingutele. Talvituma peitunud putukaid, ämblikulaadseid või nende vastseid otsitakse okaspuudel okaste vahelt, hooghännalisi või lesti puukoore pragudest, maapinnale pudenenud metsaprahist või suuremaid kive katvast samblast.

Okstel ripuvad pöialpoisid sarnaselt tihastele ja vahel sooritavad väikesed linnud ka lühiajalisi paigallende.

Pöialpoiss

Euroopa kõige pisemate lindude pikkuseks jääb alla kümne sentimeetri, kaalu ainult viis kuni seitse grammi.

Pöialpoiste seljasulestik on oliiviroheline, kõht helehall, kollaka varjundiga. Tiibadel kaks kitsast valkjat vööti. Saba lühike ja jalad pruunid.

Pöialpoiste silmatorkavaimaks tunnuseks on mustaga ääristatud „kuldne“ pikitriip lindude pealael, mis paistab emaslindudel kollakam. Isaslindude „kuldses“ triibus võib märgata leekpunaseid sulgi, mistõttu näebki peatriip veidi tumedam välja.

Nööpnõelapea sarnastel tumepruunide silmade ümbrus on helehall, pisike nokk mustjaspruun.