Suur-kirjurähn         Dendrocopos major

Suur-kirjurähnid on kõige sagedamini kohatavad ja arvukaimad, kui meie teiste rähnidega võrrelda ning nende talviseks arvukuseks jääb alla saja tuhande linnu. Talve saabudes võivad suur-kirjurähnid külastada värvulistele üles riputatud linnusöögi maju.

Suur-kirjurähni kohalolekust reedab puistus linnu terav häälitsus "kik". Mida kevade poole, seda sagedamini on kuulda ka trummeldamist, mis on lühem ja kiirem kui teistel Eestis elavatel rähnidel – kuni 10 lööki umbes poole sekundi jooksul. Peavad ju isaslinnud sellise trummeldamisega teavitama vastassugupoolt oma kohalolust varakevadel, sest talvine aeg veedetakse üksikeluviisiliselt.

Suur-kirjurähn männikäbiga

Asume nüüd isendeid tunnuste järgi eristama: isalinnu määrame kuklal asuva erepunase laigu järgi, aga täiskasvanud emaslinnu peasulestik on täiesti must.

Kiirusuled suur-kirjurähni peal paistavad mustad ja laubal noka läheduses näeme heledat laigukest. Must haberiba ulatub rähni pika nokani.

Suur-kirjurähnide seljasulestik paistab selgepiiriliselt mustana. Silma hakkavad kontrastselt suured, valged „õlalaigud“ tiibade ülaosas. Mustadel tiivasulgedel valged vöödid.

Valge rinnaesine paistab mõnel isendil veidi määrdunud olemisega (tegu on okasmetsades tegutsevate lindudega, kes ennast vaiguga ära määrinud).

Tagakõht erksalt punane nagu ka sabaalune sulestik. Teravatipulised sabasuled jäigad, aga nendele on puudel tegutsedes hea ennast toetada.

Suur-kirjurähnil jagub pikkust kuni veerand meetri jagu, tiibade siruulatust umbes nelikümmend sentimeetrit ja kaalu kuni sada grammi. Mõlema vanalinnu silmaiiris paistab punasena, jalad rohekashallid, aga tugevate ja teravate küünistega.