Sabatihane        Aegithalos caudatus

Hingedeajal vaikivad metsas kõik hääled. Linnulaul jäi suvesooja ja kadripäevaks on meie puude vahel nii vaikne, et võib kuulda iseenda hingamist.

Selles vaikuses kostab äkki kõrvulukustav vurin. Nagu oleks keegi muruniitja käima tõmmanud. See on linnulennu vurin, aga ainuüksi sügisel seda kuulda saabki, sest muidu lämmatavad lindude vidinad ja sidinad selle hääle.

Aga kui kuulete okstelt ka vaikset ja helisevat tililililiid, väga-väga haledat häält, siis on selge, et oled sattunud sabatihaste parve keskele.

Sabatihased on kõige armsamad, sõbralikumad ja kokkuhoidlikumad linnud, keda tean. Kui nende rõngastamiseks parvest ükski lind kinni püütakse, siis ei lähe kogu parv enne edasi, kui viimanegi sulepall on vabaduses. Ja veel enam, neil lindudel on koguni kombeks üksteise poegi kasvatada. Nii on ikka ühe pesa juures ka mõni eelmise aasta nooruk lasteaiakasvatajaks.

Sabatihane

Sabatihane on ilus lind. Oma nime on ta muidugi saanud pika saba järgi, see pikk ja peenike must sulissaba on kaks korda pikem tema helevalgest kehast. Ja et neile meeldib enamasti pea alaspidi askeldada, siis tundub nagu ripuks vatitups pika musta paela otsas. Just vatitupsu need linnud mulle kõige rohkem meenutavadki. Ainus erinevus vatitupsust on säravad pisikesed mustad silmad. Ja kui linnuke pihku võtta, siis näeme, et linnud oleks juskui silmade meikimisega tegelenud, neil on mustade silmade kohal erkoranž-apelsinikarva kulmutriip.

Loodusemees Henn Vilbaste. Kabli linnujaam