Värbkakk        Glaucidium passerinum

Händkakk         Strix uralensis

Nüüd, kus puud on Lõuna-Eestis peaaegu raagus ja mets paistab läbi võib juhtuda, et metsaretkel satute silmitsi mõne kakuga. On see siis suuremat sorti händkakk või päris pisike värbkakk. Händkakku tunnete tema pilgust kuklas, miski sunnib teid ümber pöörama ja seal see suur hallitähniline lind ongi. Värbkakuga tõtt vaatama sattudes tunnete, kuidas ta otsekui hüpnotiseeriks teid - vaatab oma veidi kurja pilguga otsa, millest silmi lahti ei saa. Kuid olen lapsepõlves näinud, kuidas kinnipüütud värbkakk jälgib silmadega liigutatavat inimese sõrme, nagu oleks ise hüpnoosis.

Värbkakk

Aga linnuke on just nii suur, nagu need rebasenahast vedruga öökullid, mida neljakümne aasta eest toodeti. Mäletate, needki vaatasid targalt otsa ja olid imepehmed. Värbkaku sulerüü näeb välja nagu väga vanaaegne kirikinnas – justkui pruunile lõngale oleks valged tihnid-tähnid sisse kootud. Kinnastest erineb ta ainult sellepoolest, et sulestik on tal natuke sassis.

Kurikuulsad on need kuldnoka suurused öökullid aga selle poolest, et nad talveks endale tohutuid toiduvarusid koguvad. Ühest Alutagusele lendoravatele paigaldatud pesakastist on leitud 64 erineva isendi laibad. Seal oli tihaseid ja porre ja koguni sealse ala jaoks uus leid - laane-karihiir. Pesakast oli pooleni täis. Ja selliseid värbkaku toiduaitasid oli sealkandis viiekümnest pesakastist kümnes, küll ilmselt mitme värbkaku jahisaak.

Aga nii nagu inimesed olid tormi ajal mures oma sügavkülma lihavarude pärast, nii peaksime muretsema ka värbkaku lihakülmiku pärast. Ka tema saak läheb alla -17 kraadise temperatuuri lihtsalt halvaks, aga kliimasoojenemise tulemusena on viimastel aastatel sügavkülma temperatuur kätte jõudnud alles jaanuari lõpus. Aga halvaksläinud liha ei taha see väike iluduski.