Oktoobris viimane aeg on tuua aialillede katteks ja majakaunistuseks koju suuri kuuseoksi. Neid otsides jääb metsas puudel silma ka suuri läbipaistvaid vaigupisaraid. Neid kogudes saame tervislikuma närimiskummi kui poes müüdavad nätsud, mis sisaldavad kehale kahjulikku ksülitooli.

Kogu Põhja-Euraasias on puuvaik olnud tänapäeva närimiskummi tervislikumaks eelkäijaks, mida kasutati juba kiviajal. Eestist on andmeid vaigu närimise kohta üsna napilt. Vändrast on kirja pandud järgmine õpetus: “Tiisikust saab ära hoida ja arstida siis, kui süüa õige tihti kuuse vaiku. Hallistes on karjased kevadel kase- ja lepamähi kõrval söönud ka kuusemähki, „see on noort vaiku“.

Soomes säilis vaigu närimine paiguti kuni käesoleva sajandi alguseni. Seda närisid eriti lapsed ja vanaeided ajaviiteks, ühtlasi desinfitseeris see suud, hoidis hambad valged ja tugevad ning igemed terved.

Soomes näriti vaiku nii: „Kõige rohkem kasutatakse kuusevaiku, ka männivaik on kõlblik, ehki mitte nii hea. Närimisvaiguks kõlbab vaid kuiv, kõva ja läbipaistev vaik, mis on mitme aasta jookul välja immitsenud puu haavast.

Vaik kangutatakse noaga puu küljest, nii, et koort ega värsket vaiku kaasa ei tuleks. Kui tükke on kogunenud paras suutäis, pistab korjaja tükid suhu ja hakkab tasapisi närima. Tükid lagunevad suus jahuseks kibeda maitsega pudiks. Ühtlasi eritavad süljenäärmed rohkesti vedelikku. Kui suu täitub vaigujahust ja süljest, hakkab närija ettevaatlikult hammaste vahelt sülge välja sülitama, kogudes samal ajal keelega vaigumassi nii, et see koos süljega suust välja ei purskuks.

Närimise ja keelega kogumise jätkudes ühineb vaigujahu lõpuks ühtlaseks sitkeks nätsuks. Nii saadud näts on helepunane ja vaigulõhnaline. Suus maitseb see meeldivalt ja põhjustab pidevat sülje eritumist, kuigi mitte nii rohkesti kui algul. Hea vaigukamp peab närides mitu tundi vastu, kuni see taas laguneb pudedaks jahuks, mil see tuleb suust välja sülitada.“