Kukerpuu

Harilik kukerpuu         Berberis vulgaris

Tuuled on ka Põhja-Eestis lehed puudelt viinud – sügis hakkab võimust võtma.

Sagedamini kasvavad kukerpuud Põhja- ja Lääne-Eestis, sest puuks ülendatu eelistab lubjarikkast kasvukohta. Kasvukohad metsateede veertes, kuivadel niitudel või hõredas metsas.

Pole teada, kas harilik kukerpuu levis meile looduslikult või on teda mõisaparkidest loodusesse levitanud linnud ja liik on lihtsalt naturaliseerinud.

Harilik kukerpuu on tegelikult harunev põõsas, mis kasvab paari, harvem kolme meetri kõrguseks. Lehed on kitsad, tillukesed ja kinnituvad okstele kimpudena, mille alusel on kolmeharulised nõelteravad astlad. Noortel tänavustel võrsetel leiame aga ainult ühe astla.

Kukerpuu põõsastel hakkavad silma punased, ovaalsete viljadega kobarad. Maitselt tugevalt hapud, aga sisaldavad just tervislikke happeid ja on mahlased. Söödavates viljades leidub lisaks nii suhkruid kui vitamiine. Kribud kuni pooleteise sentimeetri pikkused viljad kasvavad kobarates ja nendes on veel peidus kaks-kolm kõvakestalist seemet. Maitsvamaks muutusid kukerpuu viljad peale öökülmade näpistamist.

Kukerpuu viljades leidub meie looduses kasvavatest hapumarjadest kõige enam orgaanilisi happeid - üle kuue protsendi. Võrdluseks, jõhvikate happesisaldus on poole väiksem. Suhkruid on samuti jõhvikates poole vähem, seega on raske öelda, kummad marjad on hapumad.

Haljastuses märkame sügisel värvikate lehtedega hekina kasvatatavat Thunbergi kukerpuud / Berberis thunbergii /, kuid ilupõõsa viljad süüa ei sünni.