Arukask      Betula pendula

Sookask      Betula pubescens

Oleme lehetuid puid hilissügisesel ajal vaadelnud ja nende iseloomu ning tunnuste üle arutlenud.

Kase tüve tunnevad kõik. Kuid aru- ja sookaski üksteisest eritada pole kuigi lihtne. Taeva taustal joonistuvad võrad kenasti välja: kui arukase oksad paistavad rippuvatena, siis sookase oksad on püstised ehk oleks vaja vaid veidi tähelepanelikumalt vaadata. Kasvupinnas annab samuti viiteid: arukased kasvavad mineraalsetel muldadel ja sookased soisel pinnasel. Meie metsades kasvab kaasikuid umbes kolmandiku jagu, vaid männikuid on rohkem.

Teadmiseks ka see, et lähestiku kasvades võivad liigid anda hübriidset järelkasvu, mille kasv jääb tavaliselt madalamaks ja võib esineda kahe vanemaliigi ülemineku tunnuseid, mis pigem arukase tunnustega kattuvad.

Arukased on suured ja võimsad puud, mis võivad kasvada kuni kolmekümne viie meetristeks (sookased jäävad hulka maad lühemateks). Vanadel ja väärikatel arukaskedel moodustub tüve alaossa mustajas, sügavrämeline ja paks korp.

Sookased

Kase tüve katab valge, sõrmega katsudes pehme toht. Veel möödunud sajandi alul kasutasid kingsepad kasetohtu saapatalla vahel vett isoleeriva kihina.

Kasetohul on hulk kihte, mis puud kaitsevad ja seda nii talvel kui suvel. Külma talveilmaga tundub justkui õhkuks  kasetüvest soojust. Kask on põhjamaise kliima jaoks igati varustatud: pungad on vaigurikkad, kasemahl suhkrurikas, mis samuti kaitseb külmumise eest ehk teisisõnu üle viiekümne kraadine pakane ei tee kaskedele kurja.

Suvel kaitseb sitke ja hele kasekoor puud liigse veeaurumise ja kõrvetava päikese eest. Kui kuumal suvepäeval panna pihud vastu kase tüve, tunneme värskendavat jahedust.