Põld-uruhiire jäljed

Põld-uruhiir        Microtus arvalis

Meie levinuimaks uruhiireks peetakse karja­maadel, turbaväljadel ja teede või kraaviveertel elutsevat põld-uruhiirt, kellel kehapikkust keskeltläbi kümme sentimeetrit ja saba umbes nelja sentimeetrine, kaaludes olenevalt vanusest kuni poolsada grammi. Nad on levinud üle mandri, ka meie saartel, olles kõikjal tavaline ja arvukas, kuid arvukus käib aastati kordsete kõikumistega.

Meie looduses elutseb tegelikult veel neli vähema arvukusega sugulasliiki: soo-, niidu-, kuhja- ja võsa-uruhiired.

Viimane põlvkond põld-uruhiiri sündis novembris ja ega täiskasvanud näriliste eluiga ei küündi üle viie kuu, sest nendel on arvukalt vaenlasi nii lindude kui väikekiskjate seas, kes neid saagiks ihaldavad. Üle talve elavad üldjuhul vaid viimase pesakonna pojad.

Põld-uruhiir. Joonis Eesti Entsüklopeediast

Tömbi ninaga põld-uruhiire kasukas paistab helepruunina, on aga kerge roheka või hallika alatooniga.

Talveks kogutakse omale põldudelt teraviljast kuni paarikilogrammised toiduvarud. Toiduks eelistatakse lämmastikurikkaid taimi, süüakse nii seemneid kui taimejuuri, aga ka puukoort ja talvituma pugenud putukaid.

Uruhiirtel algab uus sigimisperiood märtsikuul.