Sute levik Euroopas.
Foto: LCIE, 2024. Large carnivore distribution maps and population updates 2017-2022/23.
Novembris tuli välja Euroopa Suurkiskjate Algatuskogu (Large Carnivore Initiative for Europe, LCIE) uus aruanne suurkiskjate leviku ja arvukuse kohta Euroopas. Analüüsitud loomade hulka kuulusid lisaks hundile, karule ja ilvesele ka šaakal ja ahm. Soovitame kindlasti lugeda ka teiste suurkiskjate kohta, kuid omalt poolt võtame kokku hunte puudutava info.
Tekst: Laura Kiiroja
Hundid võeti Euroopas kaitse alla 1979. aastal Berni konventsiooni raames ning liigi- ja looduskaitselised pingutused on nüüdseks kenasti vilja kandnud - huntidel läheb Euroopas üha paremini.
ARVUKUS:
Suures enamikus riikides näitab huntide arvukus tõusvat trendi, vähem on riike, kus arvukus on kõikuv või muutusteta. Huntide arv langeb vaid kahes riigis: Portugal ning Bosnia ja Hertsegoviina.
Hinnanguliselt elas 2023. aastal Euroopas kokku 23 000 hunti. Seega on võrreldes 2016. aasta seisuga tegu 35% arvukuse tõusuga (2016. aastal hinnati huntide koguarvukuseks Euroopas 17 000 isendit). Euroopa üheksast hundipopulatsioonist näitavad seitse kasvavat trendi. Seejuures on kõige enam kasvanud Kesk-Euroopa ja Alpi populatsioonid. Ibeeria ja Karpaatia populatsioonid on jäänud enam-vähem samasse suurusjärku.
Järgnevalt toome välja Euroopa hundipopulatsioonide arvukuse viimase raporti järgi ehk ajaperioodil 2017-2023. (Sulgudesse on võrdluseks märgitud eelmise raporti arvukus ajaperioodil 2012-2016.) Eesti hundid kuuluvad Balti populatsiooni.
Alpid ja nende naabrus: umbes 2000 hunti (varasemalt 420-550)
Balti: umbes 3000 (varasemalt 1700-2240)
Karpaatia: umbes 4000 (varasemalt 3460-3849)
Kesk-Euroopa: umbes 3000 (varasemalt 780-1030)
Dinaari-Balkani: umbes 4700 (varasemalt umbes 4000)
Ibeeria: umbes 2400 (varasem arvukuse hinnang pärineb 2007. aastast, mil hinnati arvukuseks 2500)
Apenniini: 2557 (varasemalt 1100-2400)
Karjala (Soome): 310 (varasemalt 200)
Skandinaavia (Norra, Rootsi): 520 (varasemalt umbes 430)
LEVIK (info illustreeritud ka juuresoleval fotol):
Võrreldes 2016. aastaga on huntide levila Euroopas justkui 40% suurenenud. Samas on märkimisväärne osa sellest kasvust seletatav metodoloogiliste muudatustega. Näiteks 22% levila kasvust tulenes uute meetoditega täpsustatud andmetest Apenniini poolsaarelt, Lätist ja Ukrainast.
- Alpi populatsiooni levila on laienenud.
- Balti populatsiooni levila suureneb. Märkimisväärne osa sellest tuleneb Läti uuenenud metoodikast, kuid lisaks Lätile on ka Leedus ja Poolas raporteeritud huntide levila laienemist. Eestis on huntide asustusala jäänud varasemaga samaks.
- Karpaatia populatsiooni levila on püsinud stabiilsena, erandiks vaid Slovakkia, kus huntide asustusala on märkimisväärselt laienenud.
- Kesk-Euroopa populatsiooni levila on kõvasti laienenud ning hõlmab endas nüüd ka Hollandit, Belgiat ja Taanit.
- Dinaari-Balkani populatsiooni levik on püsinud üsna stabiilsena, kuid eriti just Põhja-Horvaatias ja Kirde-Bulgaarias on märgata levila vähenemist.
- Ibeeria populatsiooni asustusala on püsinud Hispaanias stabiilsena, kui Portugalis vähenenud.
- Apenniini populatsiooni levila on kasvanud, kuid seda kombinatsioonina uuenenud metoodikast ja reaalsest kasvutrendist.
- Karjala (Soome) populatsiooni levila on kasvanud.
- Skandinaavia populatsiooni püsiv asustusala on vähenenud, kuid võimalik, et eelmises raportis (perioodil 2012-2017) hinnati seda tegelikust suuremaks. Norra, kus huntidel on lubatud eksisteerida vaid kindlalt määratud “hunditsoonis”, ei raporteeri hundi levikus muutusi, mis on ka ootuspärane. Rootsi aga raporteerib tegelikult huntide leviku kasvu.
Aruandes on toodud välja ka huntide arvukus riigiti. Siin aga täpsustuseks, et tabelisse on sattunud väike näpukas. Eestis on asurkonna suuruseks 2023. aastal märgitud 33 karja (hinnanguliselt 330 indiviidi), kuid see kehtib tegelikult 2022. aasta kohta.
LCIE aruanne on kõigile kättesaadav siin:
Teated
