Ülevaate koostas EOÜ
Veebikaamera kuvatõmmis Made, LK foorumist
Fotod Arne Ader
Veebikaamera kormoranide koloonias
Kormoran ehk karbas Phalacrocorax carbo
Eestis pesitsev kormoran ehk karbas on üleilmse levikuga hanesuurune lind. Kormoran on meil kaugelt äratuntav oma tumeda sulestiku ja iseloomuliku püstise kehahoiaku või tiivad laiali asendi põhjal. Karbased kasvavad umbes meetripikkusteks ja kaaluvad keskmiselt 2,3 kg. Isaslinnud on veidi suuremad, kuid muidu on nad emastega identsed.
Kormoranid
Nimi “kormoran” tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk meri ja vares, mis pole isegi väga vale iseloomustus, sest kaugelt vaadatuna on tõesti tegu musta värvi merelinnuga, kes on sarnaselt paljudele vareslastele väga nutikas, hea kohanemisvõimega ja seltsingulise eluviisiga.
“Kormoran on väga vanapärane lind. Kui me ei taha hästi uskuda, et linnud on muundunud roomajad, kes on sulgedega kattunud ja lennuvõimelised, siis tasuks vaid vaadata kormorane ning meie kahtlused kaovad. Kivil istuv püstise kehahoiakuga lind meenutab väga ürgset saurust.”
– ornitoloog Eve Mägi (“101 Eesti lindu”)
Kormoranlaste üldiseloomustus
Kormoranlased (Phalacrocoracidae) kuuluvad seltsi suulalised (Suliformes), kust leiame veel valdavalt troopilise levikuga fregattlindlased, suulalased ja madukaellased (all fotodel mõned liiginäited välja toodud). Kõik nad on üldjuhul koloniaalse eluviisiga ja toituvad kalast. Viimase hõlbustamiseks on neil kõik neli varvast ujulestadega ühendatud (ehk sõudjalg) ja vanalindudel on ninasõõrmed kinnikasvanud. Molekulaarsed analüüsid näitavad, et kormoranlased on välja kujunenud 28-23 miljonit aastat tagasi, aga vanimad fossiilid viitavad isegi 34 miljoni aasta pikkusele ajaloole.
Kormoranid
Lähemalt kormorani välimusest
Lähemal vaatlusel eristub kormorani pikk ja tugev konksja otsaga nokk ning sulestiku sinirohelise metalse läikega soomuselaadne muster. Konksjas nokk tuleb kasuks kalade käsitlemisel. Noka alaosa on kollakalt värvunud. Kasutavad tihtipeale noka abi, et kaljude või puude otsas ronida.
Pesitsusajal on paljude vanalindude kukal ja pea valgekirju ning reie peal on suur valge laik, mida pulmatantsu ajal tiibu üles-alla liigutades välgutatakse. Noored kormoranid on selja pealt pruunikad ja kõhu alt sageli valged. Noorlindudel kulub kuni kaks aastat, et omandada särav must sulestik.
Kormoranid
Ülelendav kormoraniparv võib meenutada hanveparve, kuid parvekuju on vähem korrapärane, lennustiil vahelduvam ja kormorani kael on painutatud asendis.
Kormoran
Ujudes istub kormoranide kere sügavamal vees kui enamikul teistel veelindudel, sest nende sulestik on oma erilise struktuuri tõttu osaliselt märguv ja luud on vähem õõnsad kui enamikul lindudel. Viimase poolest on nad sarnased näiteks pingviinidele, lunnidele ja kauridele ehk teistele vee all kala jahtivatele linnuliikidele.
Kormoranid Põõsaspea neemel
Sulestiku välimine kiht märgub, et lindudel oleks lihtsam vee alla sukelduda. Mida kauem kormoranid vees viibivad, seda rohkem nad märguvad. Selle omaduse tõttu on nad aga sunnitud pärast sukeldumisi oma sulestikku kuivatama. Kuivatamiseks nad sirutavad oma tiivad laiali ja hoiavad seda poosi mõne minuti. Vahel isegi kuni paarkümmend minutit sõltuvalt vees oldud ajast, temperatuurist ja tuulest. Arvatakse, et sellepärast kormoranid ongi valdavalt musta värvi, et kiiremini päikese käes soojeneda.
Kormorani pesitsusbioloogia
Kormoran on pikaealine liik. Maksimaalne teadaolev vanus on 22 aastat, aga enamasti elavad nad küll pigem 10-15aastaseks. Noorlinnud alustavad pesitsemisega 2-4 aasta vanuselt.
Enamik Eesti kormorane rändab sügisel lõuna poole. Eestis rõngastatud isendite talvitamisalad asuvad kõikjal üle Euroopa ja ka Aafrika põhjarannikul. Kliima soojenemisega seoses on talvitusalad küll üha rohkem põhja poole liikumas.
Kormoranid elavad valdavalt kolooniates ja on üldse väga seltsingulise eluviisiga käies sageli ka koos kala püüdmas ja väljaspool pesitsusaega veedavad samuti öösiti koos aega. Eesti maksimaalsed koloonia suurused on saadud Anilaiult (4000 paari, Liivi lahel) ja Kadaklaiult (4102 paari, Käina lahel).
Kormoranid Tondirahul. Matsalu
Eestis eelistab kormoran pesa luua väikestele kivistele meresaartele, aga üksikuid kolooniaid leidub ka Mandri-Eesti järvedel (Võrtsjärv, Lämmijärv). Suurem osa pesi on Eestis maapinnal, kuid kui mõni aasta juhtub laiule sattuma mõni väikekiskja (rebane, kährik) või vaenulikult meelestatud inimene, siis järgmisel aasta kolib koloonia sageli lähima puistu peale ümber, et ei peaks uuesti pesarüüste kätte langema. Kormoran on pesitsuspaikade osas siiski kohanemisvõimeline – võib pesitseda isegi elektripostidel, laevavrakkidel (näiteks nii-öelda Kreeka laev Saaremaa rannikul) ja muul inimtekkelisel.
Kormoranid pesitsevad valdavalt iga aasta samades kolooniates. Rändelt naastes alustab kormoran esimesel võimalusel (ehk peagi pärast lume ja jää sulamist) pesakohtade hõivamisega ning pärast paaride moodustumist/taaskohtumist hakatakse pesaehitusega pihta. Pulmarituaali käigus isane kormoran liigutab hääletult oma tiibu üles-alla, välgutades niimoodi emasele oma valgeid reielaike. Samal ajal hoiab isane saba püsti ja nokk on suunatud taeva poole.
Vaata veebikaamerat: LINK
Kui paarid on moodustunud, siis edaspidi võidakse paarilist kohates läbi viia kiire tervitus, mis sisaldab kindlaid liigutusi ja hääli. Paariliste vahel esineb ka vastastikku sugemist ja romantilist kaelade põimimist. Kormoranid on muidu vaiksed linnud, aga kolooniates kuuleb madalaid kurguhääli.
Kui tormid pole laiult pesi ära uhtunud või pesad puu otsast alla kukkunud, võivad kormoranid ka lihtsalt vanu pesi kohendada ja suuremaks ehitada. Pesamaterjalina kasutatakse oksi, pilliroogu, muid taimevarsi, vetikaid, sulgi ja tihtipeale ka igasugust randa uhutud prügi. Lõuna-Soomes leiti, et 58% kormorani pesadest sisaldas mereprügi, millest 95% olid erinevad plastühendid.
Kormoran
Tavaliselt valib pesakoha isaslind ja isaslind toob ühtlasi pesamaterjali kohale. Sageli näpatakse ka teistest valveta jäetud kormoranipesadest materjali juurde. Emaslinnu ülesanne on aga pesamaterjal paika sättida. Isegi haudumise ajal kulub iga päev pool tundi pesa kohendamisele. Pesa kohendamisega jätkatakse ka siis, kui pojad juba koorunud on.
Maa peale ehitatud pesade kaal küündib 7 kilogrammini. Pesade diameeter on umbes pool meetrit ja paksust umbes paarkümmend cm (aga võib vahel kõrguda kuni meetrini). Suuremates kolooniates võib pesade tihedus olla väga suur – iga ruutmeetri kohta üks pesa. Pesad paiknevad üksteisest tavaliselt nii kaugel, et teine ei ulatuks nokaga tonksama, aga mitte ka kuigi palju kaugemal; vahel on pesad isegi üksteise vastas. Puu otsas pesitsedes on koloonia tihedus siiski väiksem, kui just samaaegselt ka puu all ei pesitseta.
Kormoranid ehitavad pesi
Iga 2-3 päeva tagant munetakse pessa muna. Pesas on tavaliselt 3-5 muna, aga varieerub 1-7 piires. Munad on ovaalsed, kahvatud, kerge sinakasroheka tooniga ja vahel valge kriitja kihiga kaetud.
Kormorani pesa
Muna kaalub keskmiselt 53 g ehk munad on keha suurusega võrreldes väikesed. Näiteks sinikael-pardi muna on keskmiselt 52 g, aga kormoran on temast kolm korda raskem. Mune hautakse 28-31 päeva. Haudelaik puudub (nagu kõigil suulalistel) ning mune hautakse jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine jagatakse vanalindude vahel võrdselt ära.
Ogalikud kormoranipesa kõrval
Kormorani toitumisest
Kormoran on oportunistlik toituja ehk sööb neid kalu, mida parasjagu ohtralt leida on. Vahel on maost leitud isegi vähilisi ja kahepaikseid, kuid need võisid sinna sattuda ka läbi söödud kalade. Tüüpiliseks saagiks on 10-20 cm pikad kuni 110 g kaaluvad väikesed parvekalad. Vahel on nähtud söömas ka suuri, kuni 75 cm pikki ja 1,5 kg kaaluvaid kalu. Viimase tõttu on neid mõnel pool, eriti Hiinas, aga ka Euroopas, kasutatud inimese poolt kalapüügivahendina.
Kormoran toitub tihtipeale ühiselt suurte parvedena. Arvatakse, et selline toitumisviis väsitab kalu ja ajab nad pindmistesse veekihtidesse. Ehk kormoranid on ühiselt toitudes efektiivsemad kui üksinda.
Erinevalt kauridest (Gaviidae) ei kiika kormoranid üldjuhul enne sukeldumist peaga vee alla. Kormoran sukeldub veepinna pealt, mitte ei söösta kõrgelt õhust alla vette nagu suulad. Ajab vee all oma saaki taga kuni 2 minutit, aga üldjuhul vähem.
Saagi leidmiseks kasutab kormoran peamiselt oma nägemist, kuid on märgatud, et toitub edukalt ka küllaltki halva nähtavusega veekogudes. Teadusuuringud on näidanud, et kormoran ei näe vee all oluliselt paremini kui inimene, kuid see eest ta kuuleb vee all väga hästi. Teadlased oletavad, et sellepärast suudabki kormoran isegi häguses või hämaras vees oma keskpärase nägemisega kalu nii edukalt üles leida.
Väikseid kalu võib isegi vee all alla neelata või siis pinnaletõusmise ajal. Suuremaid kalu neelab pärast veepinnale tõusmist. Erinevalt pingviinidest ei kasuta vees ujudes tiibu, vaid hooandmiseks kasutavad jalgu ja sabaga tüürivad. Mida valgem õues on, seda sügavamale sukeldub, sest nõrk valgus ei ulatu väga sügavale mere põhja. Ujumiskiirus on keskmiselt 1,5 m/s (max kuni 2,2 m/s). Ühe toitumisretke ajal teeb lind keskmiselt 42 sukeldumist. Kui lind tahab kätte saada sügavamal paiknevaid kalu, on sukeldumise kestus umbes 30-50 sekundit, aga madamast veest kala saamiseks piisab keskmiselt 10-sekundilistest sukeldumistest. Kormoran võib sukelduda 35 m sügavusele, kuid enamasti piirduvad kormorani sukeldumised siiski alla 10 m sügavusega.
Saatjatega lindude põhjalt on leitud, et kormoranid ei kuluta toitumisele väga palju aega, kuid konkreetne toitumisaeg sõltub palju aastaajast ja piirkonna kalarikkusest. Inglismaal leiti, et suvisel ajal kulutasid mageveekogudes toituvad kormoranid keskmiselt kõigest pool tundi kalapüüdmisele. Külmal talvel aga võib kuluda 1-2 tundi päevas. On leitud, et Gröönimaal elavatel kormoranidel, kus veetemperatuur on oluliselt külmem kui Euroopas, ei kulu elus püsimiseks rohkem toitu, vaid kormoranid teevad seal palju lühemaid ja efektiivsemaid sukeldumisi.
Nagu teisedki merelinnud, saavad kormoranid tänu spetsiaalsetele soolanäärmetele juua merevett.
Kasutatud kirjandus
Croxall, J. P., Naito, Y., Kato, A., Rothery, P., & Briggs, D. R. (1991). Diving patterns and performance in the Antarctic blue‐eyed shag Phalacrocorax atriceps. Journal of Zoology, 225(2), 177-199.
Cramp, S., Simmons, K. E. L. (eds) (1994). The Birds of the Western Palearctic. Handbook of the Birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. I: Ostrich to Ducks. Oxford University Press, Oxford.
Hatch, J. J., Brown, K. M., Hogan, G. G., Morris, R. D., Orta, J., Garcia, E., Jutglar, F., Kirwan, G. M., & Boesman, P. F. D. (2020). Great Cormorant (Phalacrocorax carbo), version 1.0. In Birds of the World (Billerman, S. M. Editor). Cornell Lab of Ornithology, Ithaca, NY, USA. https://doi.org/10.2173/bow.grecor.01
Johansen, R., Barrett, R. T., & Pedersen, T. (2001). Foraging strategies of Great Cormorants Phalacrocorax carbo carbo wintering north of the Arctic Circle. Bird Study, 48(1), 59-67.
Jylhä-Vuorio, A., Näkki, P., Setälä, O., Lehikoinen, A., & Lehtiniemi, M. (2024). Incorporation of plastic debris into the nests of great cormorants (Phalacrocorax carbo sinensis) in the Gulf of Finland. Marine Pollution Bulletin, 208, 116934.
King, R. J. (2014). The Devil’s Cormorant: a Natural History. Brandeis University Press.
Larsen, O. N., Wahlberg, M., & Christensen-Dalsgaard, J. (2020). Amphibious hearing in a diving bird, the great cormorant (Phalacrocorax carbo sinensis). Journal of Experimental Biology, 223(6), jeb217265.
Mägi, E. (2010). 101 Eesti lindu. Varrak, Tallinn. lk 40-41.
Ojaste, I. (2018). Kormoran (karbas). –Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu.
Svensson, L., Mullarney, K., Zetterström, D. (2012) Linnumääraja. Varrak, Tallinn. lk 78.
White, C. R., Butler, P. J., Gremillet, D., & Martin, G. R. (2008). Behavioural strategies of cormorants (Phalacrocoracidae) foraging under challenging light conditions. Ibis, 150, 231-239.
Wires, L. R. (2014). The Double-crested Cormorant: plight of a feathered pariah. Yale University Press.
https://en.wikipedia.org/wiki/Cormorant
