Paljud hundihuvilised ilmselt märkasid hiljutist uudislaviini “ürghundi taassünnist”. Nimelt teatas USAs Texase osariigis tegutsev geenitehnoloogia idufirma Colossal Biosciences, et on edukalt ellu äratanud ligi 12 000 aastat tagasi väljasurnud ürghundi. Sellest sai tõeline sensatsioon.
Kuvatõmmis: Washington Post (vt artikli lõpus allikaviidet)
Tekst: Laura Kiiroja
Mida tegelikult tehti ja kas tõesti on ürghunt tagasi?
Colossal Biosciences kasutas DNAd umbes 13 000 aasta vanuselt ürghundi hambalt ning 70 000 aasta vanuselt koljult. Kuna ürghundile geneetiliselt kõige lähedasem tänapäeval elav sugulane on hallhunt, siis otsustati aluseks võtta just tema geenid. Tipptasemel tehnoloogiat kasutades tehti 14 hallhundi geenile 20 muudatust, et muuta hallhunt välimuselt sarnasemaks ürghundile. Niiviisi sündisid kolm imearmast praeguseks 3-6 kuu vanust kutsikat, kes said nimeks Romulus, Remus ja Khaleesi ning keda on ajakirjanduses uhkelt ürghuntideks tituleeritud.
MIS TEGELIKULT SAAVUTATI (EHK VAATAME MEEDIASENSATSIOONIST KAUGEMALE):
-
Reaalsus on siiski see, et iidseid väljasurnud liike niiviisi ellu äratada ei saa – neid pole võimalik kloonida, sest nende DNA pole piisavalt hästi säilinud. Romuluse, Remuse ja Khaleesi näol pole tegu kloonitud loomadega, vaid geneetiliselt moondatud hallhuntidega, kes kannavad 20 ürghundi tunnust. Hallhundi genoomi umbes 19 000 geenist modifitseeriti vaid 14 geeni, mida peeti kõige olulisemaks välimuse muutmiseks. Briti teadlane Pontus Skoglund tõi võrdluseks: “kas 20 inimesele omase geenimuudatusega šimpans on siis inimene? Optimistlikult lähenedes on need hundid vast 1/100 000 võrra ürghundid.”
-
Eesmärgiks oli luua hundid, kes näevad välja nagu ürghundid just suuruse, värvi ja kasuka poolest. Colossali teadlased püüdlesid heleda kasuka, suurema keha ja pea ning kohevama karva poole. Huvitav on aga meenutada 2021. aasta Ühendkuningriigi teadusuuringuid, milles teadlased järeldasid ürghundi DNAd uurides, et ürghundil võis olla hoopis punakas kasukas ja näiteks ümarad kõrvad ja kohev saba. Lisaks leiti, et tegu polnudki hundiga, vaid taksonoomiliselt ürghundi hundilaadsete koerlaste (sh hallhundid, koiotid, šaakalid, koerad) liigiga, kelle peaks koerlaste sugukonnas eraldi paigutama. Seega on nii ürghundi välimuses kui sugulusastmes hallhundiga teadlaste seas eriarvamusi.
MIS VÄÄRIB TUNNUSTUST/MILLISED VÕIKSID OLLA REAALSED PANUSED:
-
Tegu on kahtlemata väga suure ja olulise tehnilise edasiminekuga geneetika valdkonnas.
-
Vastavad tehnoloogilised arengud võiksid aidata olemasolevaid liike väljasuremise eest kaitsta, suurendades nende geneetilist mitmekesisust ja seeläbi vastupidavust haigustele ja kliimasoojenemisest tulevatele kiiretele keskkonnamuutustele.
OHUD/EETLISED KÜSIMUSED:
-
Teadlaste seas on väga suureks mureks hirm, et liikide taas elluäratamise laine raames eemaldatakse rahastus ja tähelepanu olemasolevate liikide kaitselt ning tulemuseks võib olla palju enamate liikide väljasuremine.
-
Colossal tegeleb lisaks ka teiste väljasurnud liikide – nt mammut, dodo ja tasmaania tiiger – elluäratamisega. Samas tunnistab ka ise, et nad ei ürita luua identseid koopiaid, vaid loomi, kes funktsionaalselt täidavad kadunud liikide ökoloogilisi nišše. (Nt dodo puhul on plaan modifitseerida tuvi DNAd, et luua suur lennuvõimetu dodo moodi lind, kes sööb puuvilju ja levitab nende seemneid.) Ürghuntide puhul tuleb aga meeles pidada, et tegu oli tänapäeva hallhundist pea 2x suurema loomaga, kes elas ajal, mil ka teised suurkiskjad (nt mõõkhambulised tiigrid, lühikoonulised karud) ja suured saakloomad (nt mammutid, karusuurused laiskloomad) olid kaasaja loomadest märksa suuremad. Seega, millist ökoloogilist nišši peaks tänases faunas täitma ürghunt?
-
Kas uutele geneetiliselt muundatud loomadele on olemas sobiv elupaik?
-
Kes omab geneetiliselt muundatud hunte?
-
Kuidas hakatakse lähenema suurenevale inimese-hundi konfliktile?
-
Mida toob kaasa geneetiliselt muundatud loomade ristumine olemasolevate liikidega?
-
Jne.
Allikas:
