Perchau am Satteli külla mägedevahelisse orgu sooviks rännata iga vandersell – seal ootab Milka-šokolaadi maastik, kus Alpi aasadel jalutavad lehmad ja määgivad lambad, kiviste nõlvade kuusemetsast kostub väike-lehelinnu silk-solk ja oru kohal kajab tuuletallajate hüüd. Aga kaunile lilleaasale on nüüd elama asunud ka susi ning austerlased, kes pole 134 aastat hundiga arvestama pidanud, peavad hallivatimehega ühtäkki eluruumi jagama.
Tekst: Helen Arusoo
Fotod: Helen Arusoo, LIFEstockProtect´i pressifotod
Hunt puudus Austriast üle saja aasta 1882. aastast saadik ning esimene pesakond registreeriti taas 2016. aastal Allentsteigi sõjaväe treeningalal. Üksikuid hunte oli siin-seal piirialadel liikunud Austrias küll varem, aga nende kohalolu polnud veel jätnud erilist jälge. Austria teadis siiski hundi tulekuks valmistuda, kuna naabermaal Saksamaal oli hallivatimees juba ammu kohal.
Hundi vastuvõtuks tehti Austrias ettevalmistusi
Piirkonna lambakasvatajad käisid välismaal tutvumas sealsete talunike karjakaitsemeetoditega, riiklikult valmistati ette kompensatsioonimehhanisme ning juba 2019. aastal ehk vaid kolm aastat pärast hundi tagasitulekut funktsioneeris praktilisi nõuandeid jagav suurkiskjate keskus - ilvesele, hundile ja karule pühendatud institutsioon, mis mõeldud ekstra karjakasvatajatele. Võime Austria pingutustele võrdluseks tuua Eesti ettevalmistused Euroopa liitu astumiseks – enne selle kuupäeva saabumist kooskõlastasime juba aastaid oma seadusandlust EL-i direktiividega.
Ent vaatamata varajasele tegutsemisele ei läinud hundi-inimese suhetega Austrias kõik plaanipäraselt või õigemini, läks täpselt nii nagu karta oli - et karjakasvatajate enamik ei tervitanud hundi tulekut ja sel on muud põhjused kui nõrk ettevalmistus hundi tulekuks.
Hundi vastuvõtt on tõre
Austria suusakeskuses Lachtalis paistab juulikuu eredates kiirtes keskväljakul suusateemaliste reklaamide kõrval silma sotsiaalse sõnumiga plakat, millel vaatab vastu musta riietatud noor naine, kes hoiab süles lambatalle ja tekst plakatil ütleb: „kui hunt tuleb, kaovad almid“ (almid ehk alpid on väljend alpiaasade kohta) – mõte on, et kui hunt tuleb, hävib kohalik lambapidamise kultuuri ja seega kaovad Austria lillelised mäginiidud, kuna kariloomade kadudes kasvab maastik kuuski täis. See on muidugi absurd, sest hunt ja lammas elasid siin mägiaasadel kõrvuti mitmeid aastatuhandeid. Siiski väljendab see plakat Austria liidumaa Steiermarki talumeeste erinevad koostööliitude meeleolu ja nende mure aspekti, millel on tõsine alus – karjapidamise tingimused on halvenenud. Nagu Eestis nii ka Austrias on raamistavate tingimuste pigistus nii tugev, et hundi tulek mõjub nagu „viimane piisk karikasse“.
Lachtali suusakeskuse peaväljaku ääres väljendab plakat sisuliselt mõtet: kas hunt või lammas - mõlemale Austrias kohta pole.
„Raamtingimused lambakasvatuseks on väga olulised – neist sõltub hunditolerants“ kinnitab Austria looduskaitseühingu liigikaitsespetsialist Lucas Ende, kes andis viis aastat kestnud LIFEstockProtect´i lõpukonverentsil Perchau am Sattelis ülevaate lambapidamise olukorrast Austrias. Ta mainib, et esiteks on majanduslikult väiketalupidajatel raske ots-otsaga kokku tulla nii majanduslikel põhjustel kui ajapuuduse tõttu, teiseks on puudulik kõik see, mis hundiga hakkamasaamist toetaks - õigusruum karjakaitsekoerte pidamiseks, karjuste palkamise toetused ning tuleviku positiivne tunnetamine. Nagu Eestis nii ka Austrias jääb tegijaid vähemaks ning noori ei lisanud piisavalt. Austria meedias domineerivad lood karjakasvatajatest kui ohvritest ning viimane asjaolu pole võõras ka „vanal hundimaal“ Eestis.
Lisaks toob liigikaitse spetsialist Lucas Ende eraldi välja hunditolerantsi ühe peamise vähendaja - negatiivse suhtumise karjapidamisse: „Paljudele talumeestel on väga raske kuulata, kui räägitakse halvasti loomapidamisest,“ ütleb Lucas. See võtab tema hinnangul maha igasuguse soovi omakorda kiskjatest lugu pidada.
Hundiga on raske harjuda
Seetõttu on mõistetav, miks eelpool kirjeldatud plakati väljaandjate ideaaliks on täielikult hundist Austrias lahti saada. Ehkki nad ilmselt mõistavad, et selline mõte on võimatu 21. sajandil, on taoline soov nii tugev, et oma karja kaitsma asunud talumehi peetakse omavahel reeturiteks ning neid häbistatakse sotsiaalmeedias. „Saan Facebook´is pidevalt ähvardusi, nagu saab minu peregi,“ räägib Max Rossberg, karjakaitsekoerte omanik ning karjakaitsemeetoide tutvustamise eestvedaja LIFEstockProtect´i projekti raames. Ka konverentsil osalenud Baierimaa (Austria naaberpiirkond) talunik Norbert Böhmer kinnitab, et sulges oma FB-konto, kuna sai oma karjakaitsmise eest kogu aeg sõimata.
Eestlaste jaoks on selline vastandus muidugi imelik – kui keegi kaitseb oma karja, kuidas ta siis reetur on?! Aga uba on selles, et häälekam osa Austria karjakasvatajatest arvab, et õige talumees peaks energia kulutama hundipoliitika muutmise survestamisele, mitte oma lammaste kaitseks.
Austrias polariseeruvad äärmused
„Austrias tajutakse hunti peamiselt kahel moel – kui biotoobi tervendajat või kui ohtu, ja viimast kõikmõeldaval viisil – kui ohtu inimese elule, karjakasvatuskultuurile või turismile,“ selgitab LIFEstockProtect projekti eestvedaja Max Rossberg. „Lapsi hakatakse kohe sööma, inimesed hakkavad surema ja turism sureb välja...suhtumine muutub aina emotsionaalsemaks ja aina polariseeritumaks. Vastandumine toimub mitmel tasandil: maa versus linn: („võta oma hunt enda juurde korterisse linna ja vaata, mis juhtub,“) või looduskaitsjate poolt: („te ei tea hundist midagi“)“. Polariseerumise telg on Max Rossbergi sõnutsi - hunt või lammas? „Hull on selle juures asjaolu, et kogu vastandumine on läinud isiklikule tasandile – ei argumenteerita, vaid vaadatakse ainult, kas keegi on hundi vastu või poolt,“ räägib Rossberg, “ja kahe äärmuse vahel ei jäeta mingit keskmist ühisosa.“ Polariseerumine peegeldub tema hinnangul ka meedias – artiklid on äärmuslikud - kas hunti üleskiitvad või surmapatus süüdistavad.
Rossbergi sõnul pole selline olukord muidugi uus ja sotsiaalteadlastest on toimuva dünaamikat hästi kirjeldanud norrakad Ketil Skogen ja Olve Krange 2011. aasta uuringus „Kui minnakse seltsis jahile: Hammertowni mehhanism ja hundikonflikt Norras“. Uuring proovib selgitada, miks hunte vihatakse Norras, kus neid on ainult mõnikümmend. „Teadlased avastasid, et tegu on nn Hammertowni efektiga, kus inimeste suhtumises pole asi niivõrd hundis kui vastuseisus üldiselt – antud juhul vastuseisus võõrana tunnetatud looduskaitse plaanidega. Kõik, mida looduskaitses ette võetakse, käsitletakse halvana ning võib kirjeldada ka anti-elitismina – nemad seal „üleval“, meie siin „all“. Paradoks on aga selles, et vihaste vaadete viljelemisele jägneb vaadete marginaliseerumine ja nende mõju pidev vähenemine, nõnda et poliitikategemisel nendega ei arvestata.“ Olukorras „raviks“ on Rossbergi sõnul ainult üks asi - dialoogivõimekuse kasvatamine radikaalsete gruppide sees.
„Vaikiv enamus austerlasi ei ole radikaalsed, ent nad ei julge rääkida, vaid sooviks eluga edasi minna ja leida lahendusi,“ teab Rossberg. Tema juhitud projektis kajastus see webinar´ide osavõtjate arvus – kui hunditeemaline üritus oli anonüümne, võttis osa ligi 300 inimest, kui tuli osaleda oma nime all – osales vaid paarkümmend.
Karjuse comeback on hundi teene
Rääkides Austria karjuseameti pidajatega, arvavad nad, et tänu hundile on sündinud ka midagi head. Ehkki nende töö on hallivatimeeste tõttu raskem, on nüüd iidne amet saanud ametlikult riigi silmis tunnustatud. „Enne olime „abitöölised“, nüüd aga iseseiva ametiga mehed,“ ütleb Erich Höhenberger, kes on lapsest peale suviti mägede karjuseametiga leiba teeninud ja peab ka ise lambaid. Suveperioodil käib ta karjadega mööda mägesid, talviti teenib leiba tisleritööga. „Meie amet oli ju peaaegu hääbumas ja seda viljelesid peamiselt elustiili nautijad – nagu mina. Mulle meeldib loomadega mägedes väljas olla ja rännata, sest selles on väga suurt ettearvamatust ja põnevust. Lammaste pidamise amet on segu karjusest ja jahimehest. Peab ühendama oskused loomi hoida, usaldus saavutada, koertega koostööd teha, ka hädatappu teha, kui vaja – kõike pead suutma ja otsustama kohapeal iseseisvalt.“ Erich arvab, et karjuseamet võib tänu hundile taas tuule tiibadesse saada – kuna riik on hakanud seda ühe leevendusmeetodina hindama.
Karjus koos koertega väljas.
Foto: LIFEstockProtect´i pressifoto
Teekond pole karjaseameti ülesehituseks seni olnud kerge, aga kohalikud karjakaitseentusiastid ei muretse - kindlasti lähevad asjad paremaks. Selle nimelt tehakse väga palju pingutusi. Näiteks viis aastat kestnud projekt LIFEstockProtect üks eesmärkidest oli aidata kaasa karjusemeti populariseerimisele ja kompetentsi kasvule Alpide piirkonnas kolmes riigi korraga-: Saksamaa Baierimaal, Itaalia Lõuna-Tirooli aladel ning Austria almidel. Tulevikusooviks on Austria entusiastide unistus säilitada karjapidamine koos karjuste ja karjakaitsekoertega, et piirkonda tagasipöörduvate suurkiskjatega kõrvuti elada. Ka liigikaitsespetsialisti Lucas Ende tutvustatud uuringud näitavad, et kohalikud maksumaksjad tahavad karjapidajatele rohkem raha eraldada, et nood saaksid lambapidamisega jätkata ning Austria karju austerlastele alal hoida.
