Avaldame taas ajakirjas Eesti Loodus ilmunud usutluse Gennadi Skromnoviga, portaalide Ilm ja Looduskalender ühe asutajaga, keda intervjueeris ajakirjanik Rainer Kerge (Õhtuleht) 2013. aastal, mil Gennadi oli värskelt pärjatud Kumari looduskaitsepreemiaga.
Loo allikas: https://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus08_2013.pdf
Fotod: Arne Ader
Mis sulle kinnitab, et jumalal on huumorisoont?
Seda me näeme oma igapäevases käitumises ja ümbritsevas maailmas kogu aeg: kasvõi meie kokkusaamine sinuga ja tõenäolised eredad vead meie arutlustes näitavad jumala huumorisoont. Meie sinuga oleme ju samasugune looming!
Sa oled hea luterlane?
Ma ei julge ennast niimoodi nimetada.
Sa oled halb luterlane?
Kui sa oled aastaid tegelenud sakraalhoonetega, peamiselt nende restaureerimisega, siis on sul maailmast veidi teistsugune ettekujutus. Praegu külastan ma vähem sakraalhooneid, aga rohkem loodust – ja ma märkan nende vahel suhteliselt vähe erinevusi.
Heal metsal, heal kirikul ja heal mošeel …
… ei ole mingit vahet! Jumal on igal pool.
Inimestele meeldib vahel uskuda, et on nurgataguseid, kuhu jumal ei näe. Üks mu sõber sattus Kosovos moslemitest albaania taatidega rakija’t jooma ja küsis siis, et kuidas nood söandavad endale napsi lubada. Vastus oli umbes selline: siseruumides Allah ei levi!
Seda mõtet soosib ka piiblis öeldu: ei ole roojane see, mis suu kaudu sisse käib!
Kunagi ammu, kui ma üritasin aru saada kreatsionismist, ütles mulle Vello Salo: „Hea teaduse ja hea religiooni vahel ei saa olla vastuolu: kui midagi on tõestatult olemas, on ta järelikult Jumalast!”
Seda vastuolu kujundatakse kunstlikult. Alati otsitakse konfliktsituatsioone: keegi peab olema õigem. Konflikti otsitakse ka tehnoloogia ja looduse vastandamises.
Sina oled toonud kõige moodsama tsiviilkasutuses oleva tehnoloogiaga looduse inimesele nii lähedale, nagu see pole kunagi varem olnud. Kui palju ikka sai olla inimesi, kes enne kotkakaamerat vaatlesid kotkatibude koorumist?
Seda pilti ei olnud näinud ka uurijad, ja selle jaoks saigi kotkakaamera tehtud. Aga see pole ju ühe inimese ettevõtmine, kotkakaamera töölesaamiseks on vaja nii loodusuurijate, infotehnoloogide kui palju muude spetsialistide ühistööd. Lisaks on kotkakaamerast tuleva pildi teadvustamiseks vaja rahvusvahelist foorumit, kes näeb selle unikaalsust ja oskab teavet levitada. Sellist asja nagu portaal Looduskalender pole võimalik, pole mõtet kuskil spetsiaalselt reklaamida.
2002. aastaks olid sa enam-vähem korralikult saanud tööle portaali Ilm, millel olid siin-seal mõned veebikaamerad. Pilt oli hüplik, õigemini, mõne sekundi tagant nägi uut fotot, aga põhimõtteliselt sai Tallinnast vaadata, mis ilm on Tartus, ja kui tudengil oli emaga kokkulepe, et ta käib iga kuu kolmandal kolmapäeval kell 11 kaamera ees lehvitamas, võis ta sinna ette minna sildiga „Saada raha!”.
Või et: „Mul on kõik okei!”. Või siis sai ta pärast kirja, et miks sul ei olnud mütsi peas ja kindaid käes, kui väljas oli ometi miinus 10 kraadi.
Ja juba toona, 2002. aastal, veensid sa, et kohe-kohe tuleb aeg, mil saab reaalajas interneti kaudu vahendada ükskõik kus asuva veebikaamera pilti. Millist veebitehnika läbimurret sa praegu ootad?
Rohkem kui läbimurdeid ootan ma uusi rakendusi. Tehnika tase tasapisi tõuseb, kvaliteet paraneb ja uued lahendid võiksid pakkuda väga huvitavaid resultaate. Parajasti katsume tehnikaülikooli spetsialistide abiga leida võimalust, kuidas kanda internetis üle korralikku stereoheli. Praegu kasutatavatel tavalahenditel on segavad helid juures. Me ei saa teha näiteks metsast linnulauluraadiot.
Järgmine samm oleks stereovaikuse ülekanne talvisest laanest?
Just!
Ma küll ei kujuta ette, kui head peavad olema kõrvaklapid, et näiteks kontoris kuulata metsavaikust, kus aeg-ajalt käib mingi salapärane krõps.
Kõrvaklapid peavad olema väga head, aga nad oleks töökeskkonnas kasulikud, kui sa tahad ennast lahutada välistest häirivatest teguritest. Kas sinul oleks töö juures sellist asja vaja?
Mina istun laua taha siis, kui kõik tähtajad on ammu kukkunud. Kaheteistkümnendal tunnil pole enam aega kuulata, mis ümberringi sünnib. Samas on sinu pilt tulevikukontorist sümpaatne: raadio nurgas mängib, aga kõik kuulavad kõrvaklappidest vaikust.
Miks mitte! Visioone on palju.
Mis on kõige uskumatum pilt, mida sa oled loomakaamerate vahendusel näinud?
See on seotud kainismiga. Legendi teame me kõik. Kain, Aadama ja Eeva esmasündinu, oli harjunud ennast maksma panema võimu ja tugevusega. Kadedusest ja vihast enesevalitsuse kaotanud Kain tappis oma venna Aabeli. Kuritööd nähes pöördus Jahve Kaini poole ning küsis: „Kus sinu vend on?” Kain vastas ülbelt: „Ei tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” Vennaarm oli Kaini hingest kadunud. Ma olen veebikaamera abil näinud, kuidas must-toonekure emaslind kugistab alla kõige noorema ja pisut äbarikuma poja ning oksendab ta mõne aja möödudes oma teistele järglastele söögiks. Sama komme on väga levinud väike-konnakotkastel, kus pesas jääb domineerima üks poeg. Sellisel käitumisel pole Kaini looga küll midagi pistmist, aga me nimetame seda kainismiks.
Loom ei mõrva, valeta ega varasta, vaid jääb ellu.
Tema pere jääb ellu.
Elu Maal on elanud üle ränki katastroofe ja väljasuremisi, aga ometi leidnud tee, kuidas kestma jääda. Kust võtab inimene praegu arvamuse, et tal õnnestub planeedi toimimist ja evolutsiooni kuidagi väärata? Kas me oma keskkonnakaitsmise soovidega kohati üle ei mõtle?
Me ikka peame natuke mõtlema, ja veel parem, kui me mõtleme veidi piltlikult. Kujutame ette, et läheb veel mõnikümmend aastat mööda ja pool planeedi elanikkonnast elab linnades. Me teame, et puhas vesi on varsti täiesti arvestatav defitsiit. Energiamajanduses elame me igal juhul üle oma ressursivõimete: kui me lööme kokku oma energiabilansi – mida me ammutame fossiilsetest kütustest ja mida kasvõi toiduna –, siis me kasutame energiat rohkem, kui tohiksime.
Maailmas algaks kohe nälg, kui hiinlased hakkaksid iga päev sealiha sööma.
Loogiline! Need on asjad, miks me peame maailmas toimuval pilku peal hoidma, ja loomulikult tuleb sellest rääkida. Toiduteema kõrval on aga ikkagi tõsine asi puhta vee defitsiit. Ma ei mäleta täpselt, kas see oli 1964. või 1965. aasta, mil Aafrikas oli tohutu veepuudus – kui arvutati välja, et ühe päeva sõjakulude eest saaks ehitada hõbedast veetoru Põhjalast Aafrikasse.
Meie joome siin hotelli baaris praegu San Pellegrino vett, mille pudel maksis 3,50 eurot.
Eks ole. Kui me jätaks selle pudeli lahti, oleks vesi selles homme või äärmisel juhul ülehomme hall ja kihisev nii või teisiti. Koola poolsaarelt tagasi tulles – vist selsamal 2002. aastal – võtsime tee peale kaasa kaks pudelit allikavett, igaks juhuks: et äkki me tahame kohvi või teed keeta. Me tulime need 1500 kilomeetrit tagasi peaaegu peatumata ja veepudelid jäid Eestis minu garaaži seisma. Pooleteise aasta pärast me avasime need pudelid – ja see vesi oli täiesti värske!
Fenomen on puhtas looduses?
Jah! Olenemata kõikidest reostustest! Kui sa ammutad vett Koola poolsaarel kohtades, kus inimene pole liikunud aastakümneid ja ümberringi reostust ei ole, siis sa näed, millist imet on maailm suuteline sulle looma.
1990. aastal sõitsin ma Kirovskist bussiga Murmanskisse. Umbes poole tunni jooksul oli kahel pool teed kuivanud mets, mille sees laiutas ilmselt apatiidi tootmise või rikastamise tehas. Kõrval seisis kolmekordse maja suurune plakat: „Hoia loodust!”. Sealjuures oli äriplaan vist selline, et apatiit võeti välja ja Mendelejevi tabeli ülejäänud ained, mis maagis veel sisaldusid, uputati järve, et see seal mudana ladestuks: tulevikus sealt hea lihtne sõeluda, mida vaja.
Need olid toonased unelmad. Meie matkasime ümber Koola poolsaare siiski natuke puhtamates kantides. Koola poolsaare puhul on huvitav see, et seal on maailma ühed vanemad mäed. Nad on graniidist ja graniiti mööda levib reostus vähem kui näiteks Ameerikas vastavates paikades, kus on aluseks liivakivi.
Sa enam ei käi Koola poolsaarel matkamas?
Ma murdsin jalaluud ära: kukkusin kaldast läbi kopraauku, juurikate vahele – ühed luud siit välja, teised siit (Gennadi näitab parema jala pealt, kuidas sääreluu ja pindluu murdunud otsad vaatasid teine teisele poole – R. K.). See oli 2005. aastal, siis ma vedelesin pikali maas ja panin käima Looduskalendri, sest mul polnud võimalik midagi muud teha.
Looduskalender sündis ratastoolis?
Karkudega. Tol ajal ma suutsin Looduskalendrile keskenduda, sest väljakutse ja tehnoloogia oli olemas, tuli lihtsalt edasi minna. Eestis tunnevad kõik kõiki ja oskavad sind edasi juhatada inimeste juurde, keda sul parajasti vaja, kes oskavad olemasolevat edasi arendada. Selle tõttu saigi see portaal üsna atraktiivne. Looduskalender on üks olemise ja looduse vaatlemise vorme: sa jälgid näiteks metsseakarja elu aasta ringi, ja keegi seletab kõrval lahti, mis parajasti toimub. Millal on kult karjas, kes on kesikud, kes on põrsad, palju nad kaaluvad; milline on metssigade talvine menüü, millal algab emistel pesaehitus; millal hakkavad kesikud tegema sigadusi ja nii edasi.
Sinu õnneks on Eestis lihtne leida inimesi, kes suudavad oma käsitööoskuste või teadmistega uutele ideedele kaasa aidata.
Uuenduslikud rakendused võiksid olla Eesti tee, sest meil ei ole teadustöösse suuri ressursse raisata. Paljud rakendused ei pruugi jõuda maailma, ja tõsised leiutised ei pruugi pärast teiste rakenduste seast silma paista, sest neid võetakse nii iseenesestmõistetavatena. Aga mõned rakendused võivad jõuda maailma ning olla huvitavad.
Sa oma Looduskalendriga natuke päästad maailma?
Portaali looduskalender.ee külastamine päästab maailma samamoodi nagu oskus lugeda.
Maailma päästmisega seoses meenub mulle alati Rainer Nõlvak. Tema vedeles pärast MicroLinki müümist veidi aega Floridasse soetatud maja basseinis, kuni taipas: Maa ressursside kulutamine tuleb lõpetada!
Igaühel oma tee. Maailma ei pea päästma kellegi juhtnööride järgi. Nendes asjades pead sa saama sisemise selguse.
Sisemise selguse saamiseks peab sul olema aega, et mõelda.
Kui sa oled endale suhteliselt noores põlves selgeks teinud, et mõelda on vaja – ja me oleme ju kõik õppinud mõtlema turumajanduse süsteemis –, siis on sul lihtne arutleda: ressurssi nagu oleks, kuidas edasi? Loomulikult tulevad esimese asjana pähe ilusad ja suured ja õilsad asjad, näiteks: maailm puhtamaks. Ja miks mitte!
„Looduskalender on üks olemise ja looduse vaatlemise vorme: sa jälgid näiteks metsseakarja elu aasta ringi, ja keegi seletab kõrval lahti, mis parajasti toimub,” hindab Gennadi Skromnov enda ellu kutsutud internetikeskkonda.
Enne kui sa hakkasid mõtlema turumajanduse süsteemis, mõtlesid sa Pegasuses. Laua ümber olid Juhan Viiding, Mati Unt, Jaan Kaplinski.
Oi, jumal … see seltskond liikus Tartus ülikooli kohvikus ja õllekas, Tallinnas Pegasuses, ja see seltskond oli päris suur. Tartus kuulusid sinna, selge see, meeldivad õppejõud, palju tudengeid; Pegasuses teatav kirjanduslik ringkond. Tartus KoKoKo-s need, kes armastasid head karbonaadi, mille juurde võtta paar õlut, vahel ka rohkem.
Mis mõtteid sa sellest ajast mäletad?
Sellest on eesti rahva muuseumis praegu isegi üks näitus üleval – nõukogude hipismist („Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground” – R. K.). Mind kah küsitleti sellega seoses. Ma küll käisin äsja Mülleri Sassi matusel, aga see oli esmaspäeval ja muuseum oli kinni. Kuid ma nägin Sassi matusel inimesi, kes seda näitust tegid. Et mis mul sellest ajast meeles on? Meeles on palju! See oli ju minu kujunemise periood. 16–18-aastaselt on inimesel ju väga vastuvõtlik aeg. Hruštšovi sula, need nii-öelda kuldsed kuuekümnendad, teatrieksperimendid, kirjanduseksperimendid. Loomulikult oli osal tüüpidel mure, et nende asju ei avaldatud, aga see on juba teine lugu.
Millele sa sellest kujunemise perioodist siiamaani tänutundega tagasi mõtled?
Sellele, et ma käisin ringi seanahast portfelliga, mis oli kirjandust täis. Vahetasime raamatuid, tagastama pidi päeva või paariga, öösel sai loetud, ja päeval niisamuti sai leitud aega mõnusaks intellektuaalseks tegevuseks.
Praegu armastatakse rääkida sellest, et inimesed küll suhtlevad tänu arvutile palju ja kauge maa tagant, aga sageli jääb see suhtlus pealiskaudsemaks kui näost näkku kokkusaamisel. Kas sa kujutad ette, kuidas sa oleksid Viidinguga „tšättinud”?
Nimedega ei ole siin mõtet mängida. No nimetame kolm nime ära, kasvõi sellesama Viidingu Jussi … Mul on päris mitme semuga juhtunud sama asi nagu Jussiga: Juss helistas ja ütles, kuule, me peame kokku saama, mul tuleb „Godot” välja, meil oleks vaja sellest rääkida – ja mul ei olnud aega! Sama lugu oli Kiiviti Jaaniga, kui ta oli peapiiskop. Ma ütlesin, et ei tule ma su juurde ütlema sekretärile: „Ma saabusin Jaaniga juttu ajama! Küll me pärast jõuame kusagil purde peal istuda ja jalgadega solistada.” Aga hiljaks jäime. Seepärast tuleb jutuajamistes ja arutlustes katsuda võtta maksimum ja suhelda, mitte tšättida. Teisalt: inimesed liiguvad aegruumis edasi, aga vaatavad ikka natuke seljataha. Ma ei kujuta muidugi ette, et me tšätiksime Viidinguga, sest toona polnud see lihtsalt võimalik. Samas oli minu meelest kõige suurem lugupidamise märk see, kui semuga kokku saades alustati juttu selle sõna pealt, kus eelmine kord mõttevahetus pooleli jäi. See näitas, et sa olid teemade üle järele mõelnud. Tänapäeva tehnoloogiad võimaldavad aga sul näidete toomiseks kasutada kõikvõimalikke illustratiivmaterjale, linke – pagasiga inimene saab praegu ennast veel täpsemalt väljendada.
Lühidalt: seanahast portfellis oleks tahvelarvuti, mille miljon rakendust muudaks vestluse veel tõhusamaks?
Ma arvan küll, jah!
Kas sa kalal käid veel?
Loomulikult!
Riho Västriku oled kah lõpuks õpetanud meriforelli püüdma? Ta kurtis kuskil, et käib sinuga aina kalal, aga ise pole veel saaki saanud.
Enne tuleb paar-kolm aastat püüda ja alles siis sa hakkad kala saama. See kehtib iga eriala kohta.
Räägitakse, et kalavarudega on planeedil Maa näpud põhjas. Koguni turska olevat väheks jäänud. Võid sa seda oma kogemuse najal kinnitada?
Ma olen näinud, mis toimub maailma parimatel kalavetel Ghanas – milline on sealne röövkalandus. Loomulikult on selline majandamine tulevatele põlvedele üsna ebameeldiva resultaadiga. Loomulikult on üle püütud. Mis aga turska puutub, siis temaga on lihtne. Tursk tuleb – nii palju, kui teda on – sügiseste suurte läänetormidega, kui Läänemere vee soolsus suureneb, Taani väinadest sisse, ja kui soolsus tõmbub tagasi, läheb tursk jälle rahulikult Taani väinadest välja. Turska oli 1980ndatel Läänemeres meeletutes kogustes. Me ei saanud Ruhnus siiga püüda, sest turska oli niivõrd palju.
Mis sa seal Ruhnus tegid? Olid poliitilises paos?
Muidugi, katlamajas kütjaks olemine oli täpselt samasugune sisemine pagulus, mis võimaldas agressiivsest ühiskonnast veidi eemal olla.
Jahimees sa ei ole?
Ei!
Proovinud kah ei ole?
Olen küll! Ma elasin aastaid Ruhnus. Seal pidi relv olema, sest see oli majandamiseks vajalik. Ma tean, mismoodi valitseb relv inimese üle, relval on ju oma maagia.
See meenutab nüüd natuke Einar Laigna juttu, et relvadega ei ole nalja: neil on hing sees!
Ma ei tea, kas me Einariga selle üle oleme diskuteerinud, aga ma jagan raudselt tema seisukohta. Vist 1980. aasta sügisel ostsin ma viimase karbi padruneid, kümme tükki, ja nende kümne padruniga lasin ma kaheksateist parti. Siis panin püssi nurka ja ütlesin endale, et mul on laskmine selge, enam ei ole vaja püssi kasutada. Enamasti tähendavad pardijahid ju seda, et näpp vajutab kogu aeg päästikule. Möödalasud, haavamised, kõik niisugused asjad näitavad, et relv valitseb sinu üle. Sina lihtsalt paugutad. Aga kui sa näed, milline on tegelik resultaat, siis sa võid tapmise lõpetada. Paljud on vahetanud jahi vereta jahi vastu: püssi fotoaparaadi vastu. Kui sa oled harjunud metsas liikuma, jahil olema, sul on kannatust jälgida, millised on loomade väljatulekud – siis sa näed jube palju kauneid momente! Jahimees Sven Začek teeb nüüd ju pilte.
Elektrita onnike mere ääres, kus videvikku pidada, on sul veel alles?
No ikka! Võimalikult palju käin seal – see on minu „spikerdamise“ koht. Ma pean ju Looduskalendri jaoks lugusid kirjutama. Meil on päris arvestatav hulk kaasautoreid, aga osa lugudest kirjutan ma ise. See onnike asub Harju- ja Lääne maa piiril, mere ääres, ümberringi on väga suured metsamassiivid ja väga suured soomassiivid. Pindalalt suuremad kui Alutaguse. Maru põnev kant. Juhul, kui on tuuline või muidu mere ääres olemiseks mittesobiv ilm, siis on võimalus hulkuda nii rabas kui metsades. Selle pärast mul ei olegi seal onnikeses elektrit, et ma oleksin õhtul kauem väljas, hämarikuaeg on ju müstiline: siis see liikumine looduses hakkab.
Gennadi elektrita onnike mere ääres.
Kaua sa internetist eemal saad olla?
Paar-kolm päeva võib vajaduse korral metsas olla küll.
Portaali Ilm loojana …
Ühe algatajana!
… ühe algatajana, ütle mulle, palun, kui palju on selle 60 aasta jooksul, mida sina üsna selgelt mäletad, ilm muutunud? Vellavere kuulus nutriakasvataja ja ilmaennustaja Vadim Želnin kurtis oma eluõhtul, et vanarahva tarkusega pole ilmaennustamises enam suurt midagi peale hakata.
Kas ongi vaja? Ilm muutub kogu aeg. Mõõtmisi on tehtud ainult paarsada aastat. Mida me siis võrdleme? Tühist ajaosa! Kuivõrd meeletult huvitavat informatsiooni tuleb praegu teadlastelt, kes uurivad Antarktika ja Arktika jääd. Ilma tsükleid mõõdetakse aastatuhandetes, mitte aastasadades.
Hädaldamine, et parajasti käib seninägematu kuivuse- või kuumuseperiood, on lihtsalt ülereageerimine?
Loomulikult! Millestki peab olema kirjutada.
Kas kliima planeedil praegu soojeneb või jaheneb?
Mina ei tea!
Mida sa usud?
Aga ega ma ei usu midagi. Mina elan! Võimalikult lahtiste silmadega.
Sa said tänavu Kumari looduskaitsepreemia, oled aasta kõige tähtsam looduskaitsja …
… noh, sel aastal; see aasta ei kesta igavesti.
Jätame igasuguse eputamise kõrvale: oli hea meel saada tähtis tunnustus?
Ei olnud.
Päris ükskõik oli? Ei usu!
Tõsiselt!
Sest on palju tähtsamaid asju?
Loomulikult!
***
Infokaust:
Gennadi Skromnov sündis 19. mail 1949. Ehkki ta õiendas hulga eksameid ka kõrgkoolis, pärineb tähtsaim diplom tema karmanis Räpina sovhoostehnikumist aastast 1969. Nõukogude ajal restaureeris Gennadi kirikuid (paikas muu hulgas ära Tallinna piiskopliku toomkiriku vasksesse tornimunasse Teise maailmasõja ajal eksinud kuulide augud) ja käivitas mitu keraamikatehast nii Eestis kui ka Venemaal. Turumajanduse taastudes ajas äri sakslaste, soomlaste ja rootslastega. Millenniumi aegu suunas jõu ja nõu internetiportaalide arendamisse; ilm.ee ja looduskalender.ee on valminud tema osavõtul. 2012. aastal jälgis veebilehe looduskalender.ee vahendusel Eesti looduses toimuvat kuus miljonit inimest 185 riigist.
