Kuidas hundist sai koer – kas algtõuge tuli hundilt või inimeselt?

Tekst: Helen Arusoo

Foto: Cornelia Arens

 

Nagu kaarnad tulevad huntide söömaajale ja hundid ei aja neid ära, vaid peavad pigem oma partneriteks, kel oma roll täita – nt maastikul raipeid märgata, nii ka inimese-hundi suhe oli ilmselt algusest peale vastastikku kasulikele „teenustele“ üles ehitatud (koera puhul ei hinnata reeglina tema kehaprodukte nagu enamike koduloomade puhul). Ajapikku soovis inimene ilmselt mõne sõbralikuma hundiga lähemaid suhteid luua, ja mõistis, et oma perre kuuluvaid hunte võib võõra karja suguvendade vastu ära kasutada. Kindlasti märgati ka seda, et hundiisad pole agressiivsemad kui emad ja taluvad alaealisi ja lapsi, ja mängivad nendega. Sealt edasi oli juba sobiva iseloomuga kutsikate välja valimine ja inimese soovida järgi ristamine loogiline samm.

 

Eelneva mõttekäigu ilmestamiseks jagaks klippi ameerika bioloogi ja looduskaitsja Donnie Vincenti intervjuust, kus ta räägib oma põnevast kokkupuutest hundikarjaga, kes teda terve suve välitöödel sõbralikult saatis ja kuidas ta pärast mõtles, et täpselt sedalaadi käitumisega hundid kunagi ära kodustati. Donnie rääkis selle loo tuntud ameerika taskuhäälingu saatejuhile Joe Roganile: bioloogina pidi ta viiel suvel järjest USA keskkonnaameti (U.S. Fish and Wildlife Service) ülesandel koguma andmeid lõhede geneetilise uuringu jaoks. Ükskord aga hakkas äkki kohalik sutekari aega veetma pidevalt samas paigas, kus teadlane oma töid tegi. Karjaliikmed uudistasid mehe asju, ulgusid ning saatsid meest ühest kohast teise pikkadel matkadel, tehes kaasa isegi 16-kilomeetrised retki, vaatamata sellele, kuhu mees parasjagu teel oli. Ikka sinna ja tagasi. Donnie ja huntide suhtlus muutus aina tihedamaks. Kuna teadusuuring oli seotud lõhe kudemispaikadega ja teadupärast suremist sealsed lõhelised pärast kudemist, siis oli kogu mehe varustus pärast tööd alati kalajääkidega ühel või teisel moel koos. Seepärast käisid hundid tal ka järel – nad tahtsid kaladest osa saada. Uurija hakkas neile isegi kaldale loopima surnud lõhesid. Nõnda muutus inimese ja hundi kõrvuti eksisteerimine aina harjumuspäraseks üksteisele. Taoline suhtlus sutega kestis 3 ja pool kuud.

 

 

Uurija on nüüd oma sõnul 100 protsenti veendunud, et just niiviisi areneski kunagi inimese ja hundi suhe – susi tuli ise huvi tundma ja inimese söögilaualt osa saama, aga ka suhtlema ning inimene reageeris sellele. Tuleb meelde ka kadunud eesti hundiuurija Ilmar Rootsi mitmed lood „saatehuntidest“, kes uurija sõnul liikusid inimesega kaasa nende teekonnal. Hunt on kõige muu kõrval ka väga uudishimulik. Mitu hundi omadust – perekesksus, uudishimulikkus, karjaliikmete vaheline kiindumus, toitumine – mängisid rolli hundi ja inimese lähenemisel, kuni hundist sai mõnede tema loomupäraste omaduste võimendamisel täiesti uus nähtus – koer.

Videosalvetus pärineb aastast 2018.