Autor: LK Tiim
Halljänes Lepus europaeus
Värske, puutumatu lumikate on loodusesõbrale justkui avatud raamat, kuhu metsloomad oma öiste toimetustega uusi peatükke kirjutavad. Karge talvehommik ja vaikne, lumevaibaga kaetud maastik kutsuvad neid ridu lugema. Ühed kõige iseloomulikumad ja sagedamini kohatavad "kirjed" meie talvisel maastikul kuuluvad halljänesele.
Juuresolev pilt annab edasi just seda hetke, mil märkame lumel tuttavat mustrit – keegi on siit hiljuti pikkade hüpetega läbi lipanud, jättes maha selged tunnistused oma kohalolust.
Halljänesed on meie looduses võrdlemisi paikse eluviisiga loomad, kes on siinsete oludega hästi kohanenud. Ajalooliselt jõudsid nad Eestisse kahel moel: toodi mõisatesse jahiloomadeks ning levisid aegamööda looduslikult lõuna poolt põhja suunas.
Kuigi on talv, kannab halljänes, erinevalt oma sugulasest valgejänesest, aasta ringi pruunikashalli kasukat. Talvekuub on novembrist alates küll tänu tihedamale aluskarvale kohevam ja veidi heledam, kuid üldine toon jääb samaks. Iseloomulikuks tunnuseks on ka see, et nende lühikese saba pealmine pool püsib aasta ringi mustana. Tegemist pole sugugi väikese loomaga – täiskasvanud halljänes võib kaaluda kolm ja pool kuni kuus kilogrammi.
Kuidas lugeda jänese jälgi?
Jänese liikumisviis on unikaalne ja tema jäljerida lumel kergesti äratuntav. Oluline on meeles pidada, et jänes liigub alati hüpetega. Jäljed ise on ovaalsed ja neis on näha neli varbajäljendit. Esikäppade jälg on väiksem (umbes 5 cm), tagakäppade oma aga tunduvalt pikem (7–9 cm).
Lumel jäljeraamatut uurides võime eristada kolme peamist liikumismustrit, mis räägivad meile looma tegevusest:
- Kulgemine: see on kõige tavalisem jäljerida. Jänes asetab parema tasakaalu huvides ühe esikäpa teisest veidi ettepoole. Seejärel tõukab ta end pikkade tagajalgadega lendu nii, et need maanduvad esijalgadest kaugemale ette. Tulemuseks on iseloomulik muster, kus kaks pikemat tagajala jälge on peaaegu kõrvuti eespool ja kaks lühemat esijala jälge nende taga üksteise järel. Hüppe pikkus jääb tavaliselt poole meetri ja meetri vahele.
- Toitumine: kui jänes rahulikult toitub, on liikumine aeglane. Sellisel juhul ei vii ta tagakäppi esikäppadest mööda ja jäljed võivad olla kokku sulanud. Sageli on näha kraapimisjälgi, kui loom on otsinud lume alt orast, või kohti, kus ta on tagajalgadel "sitsinud", et ümbrust kontrollida.
- Põgenemine: ohu korral muutuvad hüpped väga pikaks. Jänes liigub justkui ainult varvastel ja teeb jäljerajasse järske kõrvalehüppeid ehk kuulsaid "jänesehaake", et jälitajat segadusse ajada.
Kus neid märgata?
Halljänese jälgi võib kohata nii metsas kui ka lagedamatel aladel. Põldudel käivad nad lume alt teraviljaorast välja kraapimas, metsaveertes aga näritakse meelsasti põõsaste ja puude pungi ning koort. Paksema lumikatte korral, tavaliselt veebruaris, võivad nad kahjuks sattuda ka koduaedadesse õunapuid kahjustama.
Huvitava faktina tasub teada, et jänesed on koprofaagid – söövad teistkordselt ära osa oma väljaheidetest, et omastada toitaineid maksimaalselt.
