2016. aastal ehk mägra-aastal ilmnes, et üpris suured ja kenad mägralinnakud jäävad harvesteri rataste alla ning põhjus on lihtne – mägralinnakuid ei osata tähele panna või nendega arvestada. Linnakute kaitse teemalisel kohtumisel esmaspäeval Keskkonnaministeeriumis leiti, et kõigepealt tuleb mägralinnakute andmeid uuendada ja vanu korrastada, alles siis saab rääkida teabetööst. Rõõmustab, et töö algab kohe.

Kui 2008-2012 aastatel tehtud mägra elupaikade inventeerimise käigus selgus, et paljud linnakud on väga võimsad ja vanad ning vääriksid seaduses äramärkimist, lisati rohkem kui 10 uruavaga linnakud püsielupaikadena looduskaitse alla. See on tore. Esialgu jäi see siiski vaid reaks looduskaitse seaduses, kuna mägra näol polnud tegu probleemliigiga ja keegi ei kiirustanud täpse rakendamiskavaga. Mägral läks liigina tookord hästi ja läheb tegelikult hästi ka praegu, seega polnud mõtet tookord liialt muretseda.
Viimasel, 2016. aastal ehk mägra-aastal aga ilmnes, et seadusesäte linnakuid üksi ei kaitse.Tulid teated lageraide alla jäänud ja kokkuvajutatud urgudest. Ilmselt ei pandud urge tähele, kuna avad võisid asuda maapinnaga tasa. Vahel on mäger ju oma urud rajanud lauskmaale – klassikaline pilt künkas või oosiserval elavast mägrast pole sugugi ainulevinud Eestis. Teiseks ja tõsisemaks mureks osutus asjaolu, et võib-olla pandi urge küll tähele, aga keegi ei teadnud, et linnakuga tuleks arvestada. Ja veel – ajaga on metsatöömasinad läinud aina võimsamaks. Kui vanasti ei hakatud mägrakünkale mingil juhul masinaga peale ronima, siis praegusel ajal pole see alati probleemiks. Seega on tähtis, et metsalangetajateni jõuaks esiteks teave, et suuremad mägralinnakud on kaitse all ja teiseks, kus kaitstavad mägralinnakud asuvad.

Vanad andmed ei kõlba
Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonnas kohtudes leiti, et nüüd oleks tõepoolest esimese asjana tarvis kanda mägralinnakute andmed keskkonnaväärtuste hulka ja lisada EELIS-esse, kus maaomanikud ning metsaametnikud need leiaksid. ”Plaanime kanda keskkonnaväärtuste registrisse tähtsamad linnakud,” selgitab Keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja Marju Erit. Kuna aga 10 aasta eest saadud linnakute andmed on vananenud ja kohati ka ebatäpsed, leiti, et alustatakse uute ehk mägra-aastal korjatud seireandmete väärtustekihile kandmisest. Siis lisatakse tasapisi uusi andmeid juurde, esimesed juba 2017. aasta seirest. Ühtlasi tehakse tööd ka vanemate andmetega, kust sõelutakse välja usaldusväärsed. “Esmalt tuleb inventuuriandmeid uuendada. Siis tuleb kirjutada soovitus ja juhised EELIS-esse,” kinnitab Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunik Hanno Zingel tegevusplaani.

Trahvi ei tule
Siiski ei tehta mägralinnakute kaitset tulevikus kellelegi trahvi ähvardusel kohustuslikuks, kuna mägra näol pole tegu probleemliigiga. “Anname soovitusena ülesande panna tähele mägralinnakut. Ja anname juhise, kuidas kaitsealuse mägralinnaku puhul toimida.” selgitab Marju Erit. “Eramaaomanikega on meil olnud head kogemused, usume, et nad meie soovitusi ka jälgivad.”

Probleemne lageraie – mitte tingimata!
Kui maaomanik tahaks saada metsast tulu, aga metsas on ka mägralinnak – kas omanik võib karta siis, et tulu jääb saamata?  “Mägrale piisab vähesest tähelepanust, ta pole väga tundlik lageraide suhtes,” kommenteerib mägraseire läbiviija Tiit Hunt. “Olen näinud mitmeid linnakuid, kus mäger suudab elada suisa lageraide serval. Peaasi, et rasked metsamasinad ei vajuta urge sisse. Piisab, kui jätta urgude kohal olevad puud kasvama.”
Lageraide puhul võiks ju rakendada uuema aja suundumust ehk jätta linnaku kohale kasvama väike grupike puid, mis rohesaarena päästaks nii mägralinnaku kui oleks ka teistele metsaliikidele oluline elupaik. Loodame, et mägralinnakud metsas ei jää kellelegi tõsiselt ette ja mäger saab vaatamata mahukatele raietele tulevikus ka oma kodus edasi elada. Piisab vaid, kui tema linnakut tähele pannakse.

Helen Arusoo