Oleme luulelainel. Põnev on vaadata, kuidas inimsoo erinev suhtumine hunti sõltuvalt ajastust kajab ka läbi kunsti. Täna jagame näiteks kaht erinevat luuletust sarnasest olukorrast - hunt silmitsi küttidega - kuid sootuks erineva nurga alt. Esimese luuletuse autoriks on Karl Eduard Sööt ning luuletus ilmus 1894. aastal. Teise luuletuse autoriks on Heljo Mänd ning see ilmus 1960. aastal. Kõigepealt jagame luuletusi ja seejärel pakume konteksti mõistmiseks taustainfot.
“HUNTIDE LAUL”
KARL EDUARD SÖÖT
Ilm on külm ja taevas
sahiseb vaid sajus;
räitsakat ja vihma
tuleb tuules, rajus.
Puhmavarju vähe;
kõle pusta meile
koduks, hulkealaks
täna nii kui eile.
Väljas külm meid ründab,
koopas nälg on varaks;
elutahe langeb,
süda sondub araks.
Ja ka kütid viivad
vendi meie perest -
valge lumelina
värvub hundi verest.
Külm ja näljahäda,
kütid aina sabas;
saatus karm, kuid siiski -
meie, hundid, vabad!
(Luulekogu “Rõõm ja mure”, 1894)
Söödi loomingut iseloomustab hinge, empaatia ja tähelepanuga kirjutatud loodusluule. Tema luuletus “Huntide laul” ilmus 19. sajandi teisel poolel, mil Euroopas ja Põhja-Ameerikas valitses küll huntide suunas vaenulik poliitika (seda ka paljude algusaja looduskaitsjate seas), kuid eesti rahvas sellega kergelt kaasa ei läinud. Hundijaht oli Eestis tehtud küll kohustuslikuks, kuid nii Otto Wilhelm Masing kui mitmed toonased mõisnikud kurtsid, kui keeruline on eestlasi hunti jahtima saada. Rahva seas oli levinud pigem talupojalik meelestatus, mis hoidis kinni pärimusest tulenevast lugupidamisest kõigi metsaelanike, sealhulgas hundi, vastu.
“KÜLASKÄIK”
HELJO MÄND
Kuu tuli pilvest, öö oli hele,
hundid läksid võõrusele.
Läksid nagu kehkendpüksid,
kintste ümber kitsad püksid,
jalas läikivad kalossid,
suus aga prisked paberossid,
läksid üle soo kolhoosi,
saab ehk kaasagi veel noosi.
Tagatipus kõige tillem
kriimu näoga võsavillem
aina hundiratast lõi,
mõttes oinaossi sõi.
Kuu läks pilve, öö oli tume,
hundid jooksid läbi lume
lombates ja kombates,
pesa poole sombates.
Küll oli külas ülekohut!
Kaigastega aeti sohu,
hurjutati haugutati,
püssidega paugutati.
Väikseim hallivatimees
teistest juba kaugel ees,
kihutas kui peru traavel,
kintsus kibelemas haavel.
(Täheke nr 11, 1960)
Illustratsioon: Edgar Valter
Heljo Mänd kirjutas oma luuletuse nõukogude ajal, kajastades ka Nõukogude Liidu poliitikat, mille kohaselt kuulusid hundid kahjurlike loomade hulka ning riiklik poliitika soosis nende arvukuse tugevat vähendamist, õigemini lausa hävitamist. Hundid olid sisuliselt lindpriid ja nende küttimise eest maksti preemiaid. Ere näide toonasest poliitikast mõjutatud hoiakust on 1954. aastal ENSV Teaduste Akadeemia populaarteadusliku sarja raames ilmunud raamat “Huntide ja ilveste hävitamine” (ka teistes Nõukogude Liidu riikides oli sarnaseid teoseid). Selles oli muuhulgas kirjas: “/…/ tuleb kasutada kiskjate hävitamiseks kõiki vahendeid, hävitada neid igal pool ja igas kohas”. Õnneks kestis niivõrd vaenulik ja looduskauge suhtumine Eestis siiski võrdlemisi lühikest aega.
