Pilt on ka selline… keskpärane, kui viisakalt väljenduda. Aga ma ei riskinud lähemale minna. Teised alles pikalt lennult tulnud, tahavad puhata ning teineteise seltskonda nautida. Vaevalt nad minust puudust tundsid

Sookurg       Grus grus  

21. märtsi õhtul, kella 18 paiku läksin metsa, oma lindude söögiplatsi üle vaatama ja vastu külma ööd toidulauda täiendama. Et ikka sulepallidel hommikul head - paremat kohe võtta oleks. 

Ühel hetkel jäi mul kõrva üksiku sookure hääl. See kostus umbes kilomeetri kauguselt. Algul mõtlesin, et ei saa ju ometi olla - liiga külm on veel.

Aga kurg ei jätnud oma paarilise kutsumist. Ilmselt on üks kohal ja teist veel ei ole, mõtlesin. Kui olin metsast välja, lageda peale jõudnud, kostis hääl juba paremini ja nüüd sain ka täpsemalt aimu, mis suunast see tuli. 

Selleks ajaks, kui suure ringiga teisele poole jõge jõudsin, olles käinud ka kodus fotoka järel, oli kurg muidugi vait jäänud. 

Liikusin vaikselt põldude vahel, kus arvasin kurge(sid) olevat ning kuulatasin iga natukese aja tagant - ei miskit. Kuni ühel hetkel märkasin kaugel metsa ääres, umbes 300-400 m kaugusel kahte halli kogu. 

Vaatasin läbi teleobjektiivi - ongi minu selle kevade esimesed sookured! Ja hetk hiljem esitati ka kure duetti. Küll mul oli hea meel, et nad teineteist üles on leidnud ja et nad on jälle siin!

Soojad kevadilmad ei ole enam kaugel!