Tuumatont

Опубликовано Looduskalender - сб, 09/26/2020 - 11:11
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Foto VikipeediA

Изображение
Tšornobõli katastroof
Содержимое

Tšornobõli katastroof

Üks tont käib ringi mööda Eestit – tuumatont.

See tont alustas oma ringkäiku Eestis juba 1960-ndatel, kui tuumajaama asupaigana jäi nõukogude energeetikutele silma Võrtsjärv. Tookord pääsesime tuumajaamast tänu järve veevaesusele ja tuumajaam ehitati Sosnovõi Bori, 70 kilomeetri kaugusele Eesti piirist, mis pole siiski hea, sest tuumajaam on just sedasama tüüpi, mis plahvatanud Tsernobõli tuumajaam.

Aga oma reaktorid me siiski saime, Paldiskisse, allveelaevnike õppebaasi ja kuigi väidetavalt olid need üsna väikese võimsusega, siis küllap minuaegsed mäletavad, et kui 1976-ndal aastal käis ühel hommikul kõva kärakas, mis majaseinadesse praod tekitas, siis arvasid paljud, et plahvatas nõukogude tuumaobjekt. Hiljem küll väideti, et tegemist oli sealsamas väikese 3-4 pallise maavärinaga.

Taasisesesvumise järel oli ärimeestel palju muud tegemist ja tuumajaama ehitamisest hakati taas aktiivsemalt rääkima alles uue sajandi alguskümnendil.

Isegi kolm tulevast tuumateadlast saadeti väljamaale õppima ja nende lobitöö tulemusena räägiti küll graniitauku uputatavast tuumajaamast ja paljudest muudest variantidest, aga kui 2011. aasta alguses plahvatas Jaapanis Fukushima tuumajaam ning parimagi tahtmise juures ei õnnestunud ärimeestel seda ideed enam eestlastele maha müüa.

Aga tont ei maga, väljaõppinud tuumaärimehed hakkasid kiiresti arendama ja müüma ideed ehitada Eestisse neljanda põlvkonna tuumajaam.

Tõepoolest Auveresse ehitatud suur põlevkivikatel ei andnud enam tulu, sest põlevkivienergia on osutunud energia vaba liikmapääsemise järel liiga kalliks ja isegi rohelise energia tasusid kühveldades ei suudeta meie elektrikatlaid metsa ahju ajamisega kasumlikuks muuta. Rohkelt energiat kasutav puitmassitehas ja keemiatööstus ning välismaale valeinvesteerinuid teinud Eesti Energia odavat energiat aga vajaks.

Ja nii käib tuumarahvas jälle mööda omavalitsusi, pakub neile ekskursioone Soome Olkiluoto tuumajaama külastuskeskusesse ja räägib uutest ohututest tuumajaamadest. Jättes rääkimata, et neljanda põlvkonna jaamasid pole maailmas veel ühtegi olemas, neid on katsetatud vaid sõjatööstuses.

Võimalik, et midagi sellist oli ka katseraketis, mis eelmisel suvel Arhangelski lähedal plahvatas ja meie kiirgusfooni ootamatult tõstis.

Püütakse rääkida, mingitest 3+ tuumajaamadest, aga jäetakse rääkimata see, miks üle kümne aasta ehitatud Olkiluoto tuumajaam ikka veel valmis pole. Kus tuleb mängu inimlik ahnus ja lollus. See on ohtlik isegi muus äris, aga kindlasti on sellele pöördumatud tagajärjed tuumajaamade käitamises nagu kõikjal üle maailma tuumajaamade avariid näidanud on. Sageli on maailm pääsenud väga üle noatera. Tuumareostus ei tunne ka kahjuks riigipiire.

Imelikul kombel käivad tuumajaamaehitajad kosjas väga paljudel omavalitsustel. Algul räägiti suurepärasest asupaigast Kunda sadama lähedal. Nüüd on kihevile aetud Tartu linnahärrad. Muidugi, kui Emajõe vett ei saanud kuumaks ajada tselluloositehasega, siis võiks seda katsetada tuumajaamaga.

Aga ma ikka päriselt ei usu, et tartlased nii rumalad oleks, et seda tuumajaama endale pähe määrida laseks. Kujutate ette isegi pisi-pisikest tuumajaama riket 100 000 elanikuga piirkonnas?

Mis võiks olla paljude pruutide kosimise mõte? Ehk see, et ajad pruudid ärevusse, et näe, et kui mina end kätte ei anna, siis ta võtab kellegi teise?

Igal juhul on tuumajaama mõte sama halb nii Tartus kui ka Kundas, mille lähikonda jääb meie tiksuv pomm – Sillamäe tuumajäätmete hoidla, mida lahutab Läänemerest vaid kitsuke hoidlasein.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.