Värbkakk      Glaucidium passerinum

Rästasuuruseid värbkakke pole kellegagi segi ajada. Kui puudelt lehed läinud muutub võrades toimu nähtavaks ja hakkab silma.

Euroopa pisema kakulise kehapikkus küündib veidi üle viieteistkümne sentimeetri, aga isegi kakulistele kohaselt sutsu suuremate emaslindudel on vaid paari sentimeetri jagu suuremad. Lennupildis jääb tiibade siruulatus kolme-, neljakümne sentimeetri ringi. Väiksemad isendid poolesaja grammised, suuremad kaaluvad vaid mõnikümmend grammi enam.

Meelsasti puuladvas istuvat röövlindu märkame sagedamini kas hommiku- või õhtuhämaruses, aga pilviste, hallide ilmadega korral päevasel ajal. Öist liikumist värbkakud väldivad sest võivad sattuda ise suuremate öösel toimetavate kakuliste jahisaagiks. Kuna ka värbkakkude kuulmine jääb alla teistele kakulistele, tuleb kasutama hääd nägemist.

Värbkakk

Värbkakkude pea on kehaga võrreldes pisike ka saba on lühike ja nende näol puudub kakkudele omane näoketas). Aastaringselt on nad sarnases sulestikus: seljasulestik tumepruun, kaetud kollakasvalgete tähnidega, rind valkjas, kirjatud pruuni pikivöödistusega. Suurte kollaste silmade ja noka kohal heledad kulmutriibud. Suliste jalgade küünised tumepruunid.

Vastu talve võiks meil üle Eesti ka suurematel saartel tegutseda kuni kolm tuhat isendit ja sageli „kolitakse“ sügise edenedes inimasustusele lähemale. Varjepaiku leiavad praegusel ajal üksikult toimetavad linnud, kas suur-kirjurähni või hallpea-rähni vanades pesades, aga sageli just lindude pesakastidest.

Värbkakud koguvad oma varjepaikadesse hoolega talvevarusid ja seda juba värvuliste rändeaegadest alates. Metsaveersetel avamaastikel kütitakse pisinärilisi. Sügisesel ajal võime kuulda värbkakke häälitsemas, mis kuulduvad

kõrgenevate viletoonide reana - kes kuulnud see teab. Talvisest elukorraldusest vast kunagi hiljem, kui tali taevasse ei jää.

Värbkakkude vaatlused: LINK