Matk Taevaskoja tundmata aladel. Pildistas Helen Kivisild

Tasub võtta aega, et minna loodusesse. Kindlasti tuled koju pärast rikkamana: kõnnitud sammude, kogutud muljete, kirgaste sügisvärvide või lahkuvate linnuparvede häälte võrra. Mõnikord isegi korvitäie seentega. Alati võib loodusesse minna omal käel, uusi teadmisi saab aga teadjatega koos liikudes. Keskkonnaamet korraldas kaitsealadel 25. ja 26. septembril kolm eriilmelist retke.

Retkel Viidumäe looduskaitseala metsades sai retkejuht Sirje Azarovi käe all õppida uusi seeneliike. Ligi viie kilomeetri pikkusel metsatiirul kohati üle kolmekümne erineva seeneliigi. Teiste seas leiti hiidvöödikut, rohelist kärbseseent ja haruldast kollasepiimast riisikat.

Osalejatele sai selgeks, milliseid neile seni tundmatuid seeni võib julgesti süüa ning mida potti panna ei tohi. Tasub meeles pidada, et seente söömisega ei maksa kergekäeliselt katsetada. Näiteks vöödikute mürgistus võib salakavalalt ilmneda alles mitme nädala pärast ja siis võivad neerud olla juba pöördumatult kahjustatud. Üksteisega jagati ka seente valmistamise ja hoidistamise nõuandeid.

Võrumaalt mindi Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealale avastama Taevaskoja tundmata radasid. Matkajuht Liisi Peetsi lood lindudest avardasid matkajate teadmisi lindude elust. Kuulati kõrv vastu tüve, kuidas rähn toksib. Rähnil on mitmeid kohastumusi peapõrutuse ärahoidmiseks. Üllatavana kõlas, et oma roll selles võib olla ka rähni pikal, ümber aju ulatuval keelel. Nimelt osade teadlaste arvates toimib rähni keel vajadusel justkui turvarihmana ümber aju. 

Oskame looduses märgata tuttavat. Iga uue liigi tundma õppimisega täienevad teadmised ja avardub pilk. Mõned liigid kasvavad vaid vanades metsades. Üheks põlismetsa indikaatoriks on laguneval lehtpuu tüvel kasvav seen harunev korallnarmik. Kuidas küll läheb korda seen, mis süüa ei sünni? Eks ta võlub omanäolisusega. Keegi ei lahkunud selle erilise väljanägemisega seene fotota. Elevust tekitasid ka ümber leppade väändunud humalad ja suursugusteks vaatamisväärsusteks olid liivakivipaljandid Ahja jõe ääres. Usinamad matkalised said lisaks uutele teadmistele elurikkusest koju kaasa ka kotiga kukeseeni ja tõmmuriisikaid.

Pühajärve portreteerimas. Pildistas Margit Turb

Otepää looduspargis sai osaleda Pühajärve portreteerimise retkel koos loodusfotograafi Arne Aderiga. Retke käigus arutleti, mis on Pühajärve maastiku eripära ja väärtus, kuidas seda ära tunda ja kõige ilmekamalt jäädvustada. Hommik oli mõnusalt udune ja lummav. Arne sõnul on hea lummatud olla, aga tore on ka seda jagada.

Kui Koolirannast oli liigutud Juusa kääruni, et püüda parimal viisil kaamerasse järve lõunaosa ja Hobustemägi, piilusid pilvede vahelt esimesed päikesekiired, mis pildid elama lõid. Lisaks maastike pildistamise põhitõdedele said osalejad nippe, mida fotode tegemisel tulevikus arvesse võtta. Näiteks pildistamissessiooni paremaks planeerimiseks saab kasutada nutirakendust, mis aitab ennustada päikese- või kuukiirte langemise suunda teatud kellaajal kindlas kohas. Samuti võib proovida lisaks telefonis olevale pildistamisrakendusele ka teisi, millel on rohkem sätteid. Samas tuletas Arne osalejatele meelde, et liiga pildistamise sisse minnes võid ühel hetkel lumma kaotada. Nii et looduse nautimiseks võiks vahel telefoni taskusse või kaamera kotti jätta.

Kuidas oleks, kui igaüks võtaks iga päev aega vähemalt paarkümneminutiliseks jalutuskäiguks looduses endale meeldivas paigas?