Smolnitsa luitemännik

Maastiku ilmet mõjutab tugevasti puistute liigiline ja vanuseline koosseis, mis paistab silma eriti kevadel ja sügisel. Erivanuselised segapuistud parkmetsades on eelistatumad kui ühevanuselised okas- või lehtpuu puhtpuistud, eelisteks on siin erinevad vanused ja puuliigid.

Kui kasvukohatingimused lubavad, on parkmetsaks ühed sobivamad arukase ja/või laialehiste puuliikide (tamm, pärn, jalakas, künnapuu, vaher) suurema või väiksema osalusega leht- ja okaspuude segapuistud.

Parimaks tervist tugevdavaks parkmetsaks koosseisu poolest on aga väheste arukaskedega männikud.

Lehtpuud annavad maastikule karmide ja tõsiste okaspuude taustal pehme ja rõõmsa ilme, igihaljad okaspuistud on aga eriti kaunid, kaitsvad ja tervislikud talvel.

Ekstreemsete tingimustega kasvukohtades, näiteks kuivadel liivaaladel, ei saagi peale männi puhtpuistute muud kasvatada. Siin moodustavad kadaka ja kuuse alusmetsaga männikud häid maastikupilte, mõned arukased nende koosseisus muudavad need veelgi meeldivamaks.

Noored okaspuu puhtkultuurid, nagu ka ainult lehtpuudega uuenenud alad, on monotoonsed. Esimesest lehtpuuliikide uuendusest teatud osa allesjätmine või teise okaspuuliigi lisandumine, lisaks männi- või kuusekultuurides männi seemnepuude säilitamine esimesel aastakümnel ning nendest üksikute ja paremate allesjätmine säilikpuudeks parandab metsakultuuride või looduslikult uuenenud raiestike maastikulist ilmet.

Jalutus- ja matkaradade äärest tuleks mõnest kohast kõrvaldada vaateid varjavaid puid ja raiuda vabaks tähelepanuväärseid puudegruppe. Loomulikult tuleb jätta metsa lindude pesitsemiseks õõnsustega puid, mis on huviäratavad jalutus- ja matkaradade läheduses. Parkmetsa noortesse okaspuukultuuridesse on soovitav kasvukohatingimuste sobivusel jätta looduslikust uuendusest kasvama tamme, pärna ja vahtrat, soodustada vabaks raiumisega nende kasvu, põõsastest säilitada servaalal sarapuud, lodjapuud jt. Tamme soodustamisega saame tulevikus metsa just sügisel huvitava ja kuuldava elaniku – pasknääri. Pihlakad on lindude sügisese ja talvise toidubaasina olulised, kuid õitsemiseks ja viljumiseks peavad puud olema küllaldaselt valgustatud.

Laane- ja salumetsades on hea, kui puistud on ülalt suhteliselt hõredad, alt aga grupiti tihedad, siis on lindudel head pesitsustingimused.

Suuri kuuski tuleb säilitada lindudele pesitsemiseks ja talvel varjumiseks ning kuklastele varje- ja toitumispuuks.

Mitmesuguse koosseisu ja liitusega alusmets teeb metsa ilme huvitavamaks, kuid see ei tohiks olla nii tihe ja rajaäärne, et liikumine teeradadel oleks takistatud ja tekiks suletuse tunne.

Mustikametsad tuleb hoida hõredana (võrade liitus 0,5-0,6), et mustikas õitseks ja kannaks marju; lageraiega mustikas hävib

Palumetsades tuleb võrade liitus pohla- ja mustika õitsemiseks ja viljumiseks hoida sobivalt madal (0,5-0,6).

Parkmetsa kultuurpuistutes tuleb hooldusraietel püüda kaotada puude sirgeid ridu ja ühesuguseid vahekaugusi, sest puude haja- ja grupilise asetuse kombineerumine muudab puhkemetsa vaheldusrikkamaks ja esteetiliselt nauditavamaks. Puistute täius peaks parkmetsas olema mõõdukas, piirides 50…70% (sh marjametsades veidi madalam).

Loomastikule sobivate elutingimuste võimaldamiseks on kohati vaja suure täiusega puistuosi.

Järelikult olgu parkmetsade koosseis ja struktuur kasvukohapärane, kuid vastavalt mulla võimalustele koosseisult vaheldusrikas, mitme puu- ja põõsaliigiga.

Üks olulisi elemente parkmetsamaastikus on metsaserv, mis võib olla vastandliku iseloomuga – hõre või tihe.

Metsastunud põllust annab kujundada ilus puhkemets

Hõredad parkmetsaservad võimaldavad:

• vaadelda metsa sügavusse ja metsast välja, nii suureneb olemasolev ruum;
• hõlpsalt liikuda metsa ja sealt välja;
• kasutada ära servaala võlu – olla metsa servas ja samas ka metsa mõjuväljas;
• ühtlustada avatud ala ja metsaaluse temperatuure.

Looduslik metsaserv on tihe

Tihedad metsaservad:

• kaitsevad puistut ja metsa sisemust tuulte, tolmu ja muu õhusaaste ning müra eest ja hoiavad seega metsa mikrokliima võrreldes lagedaga erineva (soodsama);
• tekitavad range piirjoone metsamaa ja mittemetsamaa vahel;
• on paljude puu- ja põõsaliikide korral huvitavad (nt kevadel sarapuud, toomingad, pihlakad ja lodjapuud);
• kaitsevad veekogude ääres vett saasteainete eest.

Eeltoodust nähtub, et mitmekesisuse ja vaateaspektide rohkuse mõttes oleks parkmetsades vaja nii tihedaid kui ka vaheldust pakkuvaid hõredaid metsaservi.

Allikas: Laas, Eino. Dendroloogia ja pargindus. Tartu, 2019: 615-616.