Elurikkuse arengukava

Postitas Looduskalender - L, 24.10.2020 - 10.10
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Image
Raadi
Sisu

Sel sügisel see siis juhtus, et minu kodukoha lähedusse ilmusid lusitaania teeteod. Ja kuigi ma olin juba pikemat aega jälginud, kuidas teated Tartu ümbrusest lõõga aina koomale tõmbavad, tuli see ikka ehmatusena.

Suured kakakarva volaskid asfaldil liikumas, üks laiaksastutu lebas ka mitu õhtut maas ja kohe ilmusid tema sugulased ja vennad teda endale kõhtu manustama. Muidugi, ma ei tea, kuipalju on nendel juttudel alust, et Euroopas lusitaanlased ka pesas olevaid väikseid linnupoegi nahka panevad, aga õudne tundub see küll.

Ja ma pean kiitma Tartu valda, kes olukorra kiiresti lahendas, purustades pikakskasvanud elurikkuse aastaid tühjalt seisnud ja niitmata aleviku krundil. Ringisibavad teod korjasime naabritega kokku ja hävitasime. Eks kevadel tuleb sellel paigal hoolega silma peal hoida ja niita, niita ja niita.

Aga kogu lugu pani mind mõtlema linnalooduse elurikkuse taastamise üle. Kas saabki linnas luua looduslikku kooslust, nagu unistame? Sest just selsamal tühjal krundil vohasid rõõmsalt kanada kuldvitsad – rinnuni kasvav tihe võõrliik, mis pääsenud levima kunagi aedades ilutaimena kasvatamisest. Jah ilus on ta tõesti, aga lühikest aega.

Mäletan, kui pidime õppima ülikoolis selgeks taimi ja alati oli oht, et õppejõud viib meid arvestusele mõnda prahipaika või jäätmaale, enamasti valis siiski botaanikaaia, kus meeletult kogu maailma taimi koos, mõned neist tüütute umbrohtudena kasvamas, justkui omamaised tegelased. Prahipaikadele oli aga viidud aiajäätmeid, millest kasvasid määrajas olematud taimed. Botaanikute pead panevad sageli valutama raudteede ja pikkade automagistraalide ääred, kus ka hulgaliselt uustulnukaid. Praegu on tundmatute tegelaste leviku allikaks ka aianduspoed, kust tegelikult ka alguses mainitud lusitaania teetigu kümme aastat tagasi levima pääses. Maakodus aga võitlen kitsehernega ja võõrkakraga, need ei anna võimalust teistele taimedele, ühel juhul siis heinamaal ja teisel peenramaal. Nad lihtsalt vohavad.

Kui meil nüüd tuleb mõte hakata linnas kasvatama võimalikult looduslikku ja elurikast haljasala ning isegi kui koorime kogu mulla ära ja proovime luua niidutaimedele mõnusa keskkonna, siis on ikka mingid tüübid, kes aasta või paari pärast kogu elurikkuse projekti maa vallutavad. Eriti kui jätta see ala pideva hoolduseta ja niitmata. Suve teise poole niitmisest ei aita, sest võõrtaimed on enamasti selleks ajaks juba nii seemnete kui ka võsunditega vohama pääsenud. Hea näide on sellest Eesti Rahva Muuseumi ümbrus, kus kuldvits ja lupiin mõnuga laiutama asuvad kohe, kui natukegi järgi anda ja ei aita sinna kena niidutaimestiku istutamisest või külvamisest.

Millegipärast on nii, et inimestele meeldib aiandus ja taimede omatahtsi ümberistutamine ja kes iial aeda pidanud, teab, kui kiiresti mõni taim levib. Ja siis ei aita miski muu, kui selle ala pidev niitmine. Isegi sosnovski karuputke ei hävita miski paremini kui lihtsalt pidev niitmine.

Ja miskipärast ongi nii, et tiheasustusaladel on kõige mõistlikum pügada madalaks muruplatsid, millel jalutada, istuda ja lamada. Ja rajada lillepeenraid, kus kasvatada taimi, mis pika õitsemisega meid pidevalt rõõmustavad, mitte nagu niiduheinamaa, mis hiljemalt vanaks jaanipäevaks ära õitseb ja koltub.

Elurikkust linnast väljaspool peab tõesti kaitsma, kaitsma seda, et ei jääkski me maal alles vaid eurorahade eest loodud ja mürgitatud hiigelpõllud. Hoolima sellest, et puidutööstus ei raiuks maha meie vanu liigirikkaid metsi.  Hoidma isegi kunagi inimeste poolt kujundatud pärandmaastikke – rannaniite ja puisniite. Ja põliseid puutumata rabasid.

Ehk vajakski Eesti suuremat sorti arengukava, mitte vaid killukesi – nagu metsanduse arengukava, mille osas kokku leppida ei suudeta. Sellist arengukava, mis jätaks meie riigi elurikkaks, kus on arvestatud kõik olemasolevaid ressursse ja nende ohustajaid kompleksselt.

Et nii riik kui ka valitsusvälised organisatsioonid ei toimiks tükati ja projektipõhiselt, igaüks oma nurgas oma asja ajades? Et keskkonnaministeerium hakkaks toimima kindla sihi ja plaaniga – Elurikkuse arengukavaga ning põhiseadusest lähtuvalt.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.