Hilissügisest saadik on kalakaamera olnud eetris, forellide kudemisaeg algas ehk oluliselt varem, kuid kaua kestnud väga madala veeseisu tõttu sai kaamera vette tavapärasest hiljem, 22. novembril. Teisest küljest uus tehniline lahendus on võimaldanud seadmeid hoida töös samuti siis, kui oja on olnud talve jooksul pidevas jää tekke ja sulamise tingimustes või isegi täiesti jääkatte all. Jääkindlam aparatuur on teinud võimalikuks jälgida kalade ja teiste siin elevate elukate tegemisi ka süvatalvel kuni tänaseni välja.  

Mida siis jaanuaris-veebruaris tähele võis panna?

Jaanuaris oli kõvasti sagimist, kümneid erinevaid isendeid poseeris või vilksatas kaamera eest läbi, oli näha ka kudemisega seotud toiminguid. 

Ise ei sattunud marja või niisa heitmist nägema aga küllap keegi ikka nägi. Aktiivsem pesaehitus ja kudemine käis novembris-detsembris, siis tuli üsna sageli sabaga lendu aetud liivapilvi allavoolu kaamera eest läbi, osa kudejaid tegutses ülesvoolu vahetult väljaspool pildivälja.

Veebruari algusest jäid forellide külastused koelmule kord-korralt harvemaks ja tänaseks on kalad kaotanud huvi selle paiga vastu täielikult. Siiski 11. veebruaril oli veel üks hiline isend, kes püüdis loiult pesa ehitada. Üksikud forellid ujuvad kaamera eest ikka läbi aga see ei ole enam seotud kuidagi pesa ehitamise või selle valvamisega. Nüüd on siis luukaritsate aeg, vahest on neid siin korraga korraliku parve jagu. Õigupoolest siinses veekogus väidetavalt ei elagi rohkem kalaliike kui need samad kaks.

Aga las kalakaamera jääb veel eetrisse seniks, kui veealune kaamera leiab koha haugide kudealal. Ehk toimub veel midagi põnevat.

Video algusest näeme, et kõik kalad pole terved kui purikad, muidu suur ja priske marjakala on paremast silmast pime.