Foto: Dean Biggins (U.S. Fish and Wildlife Service), Wikipedia

Kanadat on tabanud iga-aastane põhjapõtrade päästmise ja huntide hävitamise debatt. Seekord on küsimuse all Loodealade provintsi kaks karibukarja, kelle arvukus on alates 2015. aastast vähenenud enam kui 50%.

Veebruari algul tutvustas valitsus pilootprogrammi, mille raames pakutakse taas kord lahenduseks huntide hävitamist. Selles piirkonnas võsavillemi tapnud jahimeest võib ühe looma eest oodata kuni 1650 kanada dollari suurune preemia sõltuvalt hundinaha kvaliteedist. Kui lugejale tundub seepeale, justkui oleks ajamasin teda 150 aastat tagasi viinud, siis ta pole ainus. Pilootprogramm on vere keema ajanud paljudel murelikel kodanikel ja looduskaitsjatel, rääkimata teadlastest.
Põhjus, miks karibu on ohus, ei seisne sugugi huntides – selles on pea kõik ühel nõul. Kanada põhjapõtrade halb käekäik on hoopis loodusressursside (nafta, maagaas, puit) majandamisest tuleneva elupaikade hävinemise tulemus. Huntide poolse kiskluse mõju põhjapõtrade populatsioonile võib pikas perspektiivis olla nii negatiivne, neutraalne kui isegi positiivne, sõltuvalt teiste kaastegurite olemasolust, nagu elupaikade hävinemine ja fragmentatsioon, kliima soojenemine, inimesepoolne üleküttimine jne.
Kanada poliitikute lemmiklahendus on seni olnud huntide massiline hävitamine. Selle tõhususe osas on eksperdid aga eriarvamusel – ilmselt just eelnevalt mainitud põhjusel, et sõltuvalt teistest ohuteguritest on huntidel karibu populatsioonile erinev mõju. Näiteks Alberta provintsis huntide massiline tapmine karibu populatsiooni ei turgutanud – ainsa tulemusena nähti, et see aitas edasist arvukuse langust ennetada. Teine uuring, mis hõlmab ka Briti Columbiat, näitas jällegi, et teatud juhtudel võib huntide massiline tapmine karibukarja siiski kasvule aidata.
Mürgitamise, püünistega püüdmise, õhust tulistamise ning koopas hundipesakondade tapmise asemel on pakutud ka esmakatsetustel juba tõhusaks osutunud mitteletaalseid meetodeid. Näiteks huntide poolt karibudeni jõudmiseks kasutatavate metsateede läbilõikamine või huntide peletamine mootorsaanide abil.
Sellegipoolest tundub, et elevandina toas on küsimus, miks peavad inimeste vigade eest maksma hundid? Miks ei pöörata tööstuse ja valitsuse tasandil tähelepanu tegelikule põhjusele, mis põhjapõdrad ohtu on seadnud – mittejätkusuutlikule metsamajandusele? Selle asemel jätkub lõputu metsloomade kahjustamine ja hävitamine – irooniliselt veel looduskaitselisel eesmärgil.

Inglisekeelseid allikaid leiab siit ja siit.

Laura Kiiroja