Pildil maremma tõugu karjakaitsekoer, kes on Itaalias levinud nii lamba- kui kitsekasvatajate seas.
Pildi allikas: Stoneybrook Maremma Sheepdogs

Alates aastast 1971, mil hunt Itaalias kaitsealuseks liigiks kuulutati, on hundipopulatsioonil lubatud saapariigis mitte pelgalt taastuda, vaid lausa õitseda. Itaalia hundid elavad peamiselt mägedes: Apenniinide hundipopulatsiooni suurus on eeldatavalt 1600 isendi ringis ning Itaalia Alpidel möllavad ligi 300 hunti.

Nii nagu pea kõikjal mujal, kus hundid elutsevad, on hunt ka Itaalias vastuoluline liik, kes tekitab eri huvigruppide vahel tuliseid väitlusi. Kariloomade kasvatajate nõudmisele vaatamata on valitsus aga otsustanud hunte mitte tappa, vaid püüelda jätkusuutliku inimeste ja võsavillemite kooseksisteerimise poole. Sellesse eesmärki suhtub praegune koalitsioon täie tõsidusega ning koostatud on uus huntide ohjamise plaan, mis ei luba võsavillemite mahalaskmist, mürgitamist ega lõksudega kinnipüüdmist, vaid püüab inimese ja hundi konflikti leevendada 22 eri meetme abil.

Peamiselt keskendutakse kariloomade kiskjate eest kaitsmise meetodite tõhustamisele. Uue plaani kohaselt on kariloomade kasvatajatel kohustus esmalt rakendada adekvaatseid karjakaitse meetodeid, mis minimaliseeriksid kisklusriski. Üks tõhusaimatest meetoditest on korralikult koolitatud karjakaitsekoerte ning elektrikarjuse kombineeritud kasutamine. Juhul kui hundid murravad kariloomi vaatamata nõuetekohaste kaitsemeetmete olemasolule, kompenseerib valitsus karjakasvatajate kahjud 100% ulatuses.

Siiski tuleb tunnistada, et kompensatsioonide maksmine on siiani olnud paljudes Itaalia piirkondades bürokraatiarohke ning ajamahukas. Samuti pole kohati suudetud loomakasvatajatele kõiki kulusid kompenseerida. Arusaadavatel põhjustel on selline asjade käik tekitanud osa loomakasvatajates trotsi ning viinud neid seisukohale, et huntide tapmine on ainus lahendus.

Kompensatsioonisüsteemi ja kariloomade kaitsemeetodite väljatöötamine nii, et kõik osapooled oleks rahul, nõuab huvigruppide omavahelist koostööd. Ülemaailmsed teadusuuringud pakuvad aga piisavalt alust, et huntide tapmise vältimine on võimalik. Näiteks Ameerikas läbiviidud 7-aastane uuring näitas, et piirkondades, kus huntide eest kaitseks kasutati mitteletaalseid meetodeid, oli huntide poolt tekitatud kahju lambakasvatajatele 3,5 korda väiksem kui piirkondades, kus hunte tapeti. (Uuring on leitav siit.)

Itaalia valitsus on viimaks kindlal seisukohal, et huntidega kooseksisteerimine on võimalik. Loodame, et uued suunad annavad lambakasvatajate ja huntide konflikti leevendamiseks vajalikule koostööle tulevikus vaid hoogu juurde.

Laura Kiiroja