Mäletate, umbes kuu aega tagasi rääkisin ma siinsamas ühest vahvast kellukalisest – rapuntslist. Valgete õitega kaunitarist ja jutu lõpus ütlesin, et kuigi rapuntsli nimi on meile tulnud Saksamaalt, nimetavad sakslased rapuntzliks hoopis üht teist taime. Kurekellukat.

Just sedasama taime on mu aed tänavu täis, tõin kunagi oma aeda ühe vanaaegse iirise ja peotäie kuutõverohtu. Nendega on kaasa tulnud ka sellesama kurekelluka juurejupid, kes nüüd rõõmsalt end mu aeda laiali asutanud. Neid on lillepeenras ja tagaaias, põõsaste all ja kivisillutise vahel. Tõsi, kelluka taime minu käsi rohima ei tõuse ja nii ongi ta aias vohama pääsenud. Aga need kellukelehed kingivad mulle igal aastal juuli alguses oma vartel ka ilusa pika ja lilla kellukaterea.

 

Harilik kellukas ( www.loodusemees.ee )

 

Ümaralehine kellukas ( www.loodusemees.ee )

Kellukaid on Eestis üksjagu. See kõige tavalisem, jaanipärgade õrn kellukas, on harilik kellukas. Ümaralehine kellukas on kuivade niitude taim ja samuti selline õrnake ja veel madalam. Ülejäänud on toekama ja tugevama varrega – nõgeselehine kellukas, nagu nimigi ütleb, on nõgeselehti meenutavate lehtedega, kerakelluka õied on koondunud varre latva suureks peotäieks lilladeks õiteks.

 

Nõgeselehine kellukas ( www.loodusemees.ee )

 

Kare kellukas ( www.loodusemees.ee )

 

Laialehine kellukas ( www.loodusemees.ee )

Veel on karekellukas ja laialehine kellukas, mida on harvemalt.

Suureõiene kellukas ( www.loodusemees.ee )

Aga juba õitsev ja kõige uhkem kellukatest on suureõieline kellukas ehk kurekatel, taas kuivade metsade ja niitude lill. Vanasti tundsid lapsed teda aga hoopis nimega “püssipauk”.

Kurekatla õiest võeti välja emakas ja tolmukas ning tühi „katel“ pandi pahema käe pöidla ja esimese sõrme vahele ümardunud auku ning löödi lapiti parema käega tugevasti peale. Tugeva õhusurve mõjul puruneb „katel“ ja õhk teeb vabanedes väikese paugu.

Aga siiski, milleks on hea kurekellukas? Tegelikult ei olegi kurekellukas meie omamaine liik ja teda võib leida elamute läheduses. Võimalik, et see taim jõudis meile ka juba ammuilma enne mõisarahvast. Viikingid olevat teda kasvatanud kartuli asemel ja tassinud oma sõjakäikudel uutesse vallutatud maadesse toidutaimena.

Just kevadel enne õitsemist saab selle taime valkjaid ja muhklikke juuri ka süüa, neid võib keeta nagu kartuleid soolases vees, aga temast saab teha ka riivitud salatit.