Kirjutasin kolmapäeval “Eesti ravitaimede” raamatusse peatükki ühest üsna mürgisest taimest – näsiniinest.

Ausalt öelda on mul isegi hirm temast kirjutada, sest ta on ikka päris mürgine taim. Aga vanarahvas on temast abi saanud just oma katkiste hammaste puhul – polnud ju tollal hambaarste – tavaliselt saadi abi sepalt ja tema suurtest tangidest. Seega oli proovimine asja väärt ja väidetavalt ka näsiniineoksaga hamba torkimine või näsiniineviina hambaauku tilgutamine hambavalu ära võttis. Aga et temaga koguni sügelistest lahti saadi, siis ta ikka üks korralik mürk on. Seepärast ärge hakake katsetama ja minge parem hambaarsti juurde.

Näsiniin on selline kummaline taim, ta on ühteaegu ilus – teda on ta roosade ilusate õite järgi isegi metssireliks kutsutud, aga needsamad kaunid kolme- kuni viie-kaupa õied, tugevatel sirgetel vartel võivad pea korralikult valutama panna. Ja nii nagu kõik varajased õitsejad meie maal, tulevad neil õied enne kui lehed. Näsiniinepõõsale pole mingi probleem ka oma õied jaanuarikuus soojade ilmadega avada. Aga marju ei pruugi sellistest õitest saada, sest tolmeldajaidki pole.

Näsiniine marjad saavad valmis tavaliselt augustikuus. Just siis, kui oleme kusagil seenejahil, kus segametsas ka suuri kuuski sees, siis märkame neid erkpunaseid marju väikese rohelise põõsa otsas, mis meile parasjagu rinnuni.

Aga tänavu juhtus see, et ma pole sügise jooksul näsiniinemarju näinud. Võimalik, et näsiniinepõõsad on end soojadel talvedel õitsemisega ära kurnanud? Võimalik, et ma pole lihtsalt näsiniinega kokku jooksnud. Aga küsisin ka tuttavatelt taimeinimestelt ja ei nemadki. Ainult Ain Raal oli näsiniinemarju näinud augustis Rammu saarel. Ka Vello Kepparti näsiniinepõõsas polnud marju, tema tuttaval põõsal langesid kevadel lehedki. Kas teie olete näsiniine marju tänavu näinud?