Lugesin lugu sellest, kuidas tuhkur ühes talus kõik kanad ära murdis ja üksteise otsa ladus. “Tõhk selline!” hüüab mu maainimese olemus. Mu maakodu on praegu Võrumaal Tohkri külas ehk siis võru keeles Tuhkru külas, kus tuhkur omal ajal samasuguse triki tegi ja ühe ööga kõik mu ämma kanad murdis. Ma kujutan vaid ette tema pisaraid, kui hommikul sellise tapatalgu avastas.

Aga kas tuhkur on ikka nii verejanuline kiskja, nagu neid pilte maalitakse. Olete ilmselt kuulnud, kuidas ta kanadele selga hüppavat ja neid siis järgemööda verest tühjaks imevad. Aga kas kujutate ette, et see pisike tumepruun beeži täishabemega kärplane suudaks „tühjaks imeda“ viisteist kana. Ta läheks ilmselt lihtsalt lõhki.

Aga viisteist kana suudab ta ööga maha murda küll, kuid selles pole viha ega verejanu. Ta lihtsalt murrab endale talvevarudeks suure aidatäie liha, et seda siis rasketel aegadel nahistada. Sest mine tea, millal jälle saad. Loomade uurija Uudo Timm ütleb, et see on lihtsalt loomade ellujäämisstrateegia, kärplastele on see eriti omane.

Ajal, mil meie metsi aina enam raiutakse ja loomade loomulikke elupaiku suure hoolega hävitatakse, võivad nad talve hakul toitumistingimuste muutumisel hiirte kannul majade juurde tulla ja vanad talumajad võivad tema talveuruks koos mõnusa lihaaidaga saada küll.

Kanakasvatajad ilmselt tuhkru seisukohta ei jaga ja kipuvad tuhkrule lõkse panema, et nahk üle kõrvade tõmmata.

Õigupoolest ei saa tuhkrunahka hästi kasutada sest olles ise kord ühe munadieedil olnud tuhkru naha puhtaks kraapinud, siis tunnistan, et selle töö juurest mitu korda oksendama jooksin ja lõpuks haises käsivarre jämedune nahktoorik ikka jäledalt.

Aga seda hirmsa haisuga nõret pritsib ta häda korral nii koera, kui inimese pihta, kuid tegelikult pole see nõre selleks loodud. Ikka selleks, et neidsamu kanakuhjasid lõhnaga enda omaks tunnistada ja... vastassugupoolele meeldida. Tuhkrunooriku jaoks on tuhkrupoisi haisupilv kevadel armuäratavam, kui Hugo Bossi lõhnavesi inimlapsele.