Metskits ehk kaber        Capreolus capreolus

Rahulike talveilmadega ööbivad metskitsed oma toitumiskohtade läheduses, sageli metsa ja lageda piiril. Sügavamale metsa liigutakse tugevama lumesajuga, aga samuti varju tuisu korral.

Metskitsede toidusedel sõltub sellest, millisel maastikul elutsetakse.

Kultuurmaastikel jäädakse talirapsi või viljaoraste põldude lähedusse. Metskitsed on harjunud kondama ka õunaaedades, kus sageli süüakse ära

maasikalehed või kahjustatakse teis igihaljaid taimi.

Metsades eelistatakse paiku, kus kasvavad mustikad, aga toitutakse ka teistest puhmarinde taimede alla aasta vanustest kasvudest.

Kui metsatööde müra on vaikinud läheb kitsekari uudistama, kas langile on jäänud langetatud haabasid või pajusid ja langetatud puud süüakse pungadest „lagedaks“. Parema puudusel kõlbavad ka kasepungad.

Metsa all kõlbavad söögiks nii kuuse-, kui männitaimede ladvakasvud, aga loodusliku tekkega okaspuud jäetakse enamasti rahule  Meelehärmi põhjustab, kui kitsekari on pääsenud okaspuude taimeaeda noort metsakultuuri kahjustama. Võib oletada, et taimlates kasvatatud puukesed on saanud kasvu edenemiseks rohkem mineraale, olles nii lihtsalt maitsvamad.

Õige varsti hakkavad sokkudel kasvama sarved, rääkima peaks metskitsede magamisasemetest ja lugema jäljeraamatut.

Metskitsed ( www.loodusemees.ee )