Koolilaste rajakaamera ette jäi mai alguses šaakal, täpsemalt Vihasool Kuusalu vallas Lahemaal, mida seni haruldase uustulnuka leiukohana Eesti Imetajate Levikuatlasse märgitud polnud.

„Ka eelmisel sügisel jäi šaakal kaamera ette, aga kuna tegu oli pool-kahtlase pildiga, ei võinud ma kindel olla, nüüd aga küll,“ räägib Vihasoo Algkool-Lasteaia juhendaja Martin Piispea, kelle kaamera Vihasoo kandis metsas loomadest pilte teeb. Just Martini eestvedamisel õpivad lapsed Vihasool rajakaamera abil loomi tundma. Ehkki looduskaitseala loomarikkus on muljetavaldav, pole šaakalit seni pildile saadud. Lastele on suur üllatus, et meil Eestisse üldse selline elukas elab – läheb aga aega, kuni õpetaja seda neile korralikult tutvustada saab, kuna koroona tõttu pole veel metsaõppega jätkatud.

Kas Lahemaa šaakali puhul on tegu lihtsalt rändava loomaga või elab kogu kari rahvuspargis, pole teada. See kant võiks šaakalile sobida küll - rannikualad ja roostikud on šaakalile meeltmööda, eriti kuna võsavillem näib neid elupaiku vältivat. Kus on aga hunt, pole šaakalit, sest hunt tõrjuks ta oma aladelt kohe välja.

Praeguseks ei ole teada ühtegi šaakali pesakonda sisemaal, kõik asuvad rannikul ning 1-2 ka Peipsi ääres. 

Šaakali vaatlused Eesti Imetajate Levikuatlases näitavad, kui vähe neid loomi Eestis elab ja et nad on suutnud kanda kinnitada vaid rannikualadel (NB! Vihasoo vaatlust pole veel kaardile kantud).

Helen Arusoo