Rekord nr. 435          Meie pikim oos

Eesti pikim oos on Mõdriku-Roela oos kogupikkusega 19,5 kilomeetrit ehk algab Mõdrikus ja lõppeb Roelas asudes Vinni valla territooriumil.

Meie pikim oos on ühtlasi ürglooduse objekt ja teisel auväärsel kohal on Kõrvemaa idarajal kulgev Tapa-Pikassaare oos, kogupikkusega 14 kilomeetrit. Eesti pikim oos on Eesti jaoks pikk, kuid maailmamastaabis siiski lühike.

Mõdriku-Roela oosi lugu: LINK

 

Järvselja ürgmets ( www.loodusemees.ee )

Rekord nr. 436          Meie vanim metsakaiseala

Eesti vanimaks metsakaitsealaks on Järvselja ürgmetsa kvartal praeguse pindalaga 184 hektarit, mis võeti kaitse alla Andres Mathieseni eestvõttel (pindalaga 12,8 hektarit)  ja moodustati kaitsealaks 2006. aastal.

Et Eestis metsasid lisaks raiumisele on vaja ka kaitsta seda märgati juba ammu ja ei ole mitte kui midagi imestada, et esimene metsakaitseala sündis Järvseljale.

 

 

Jänesvaabik         Ganoderma applanatum

 

Rekord nr. 437         Meie seenekogude suurim seen

Tekst Kadri Pärtel

Eesti seenekogude suurimast seenest kirjutab asjatundja Kadri Pärtel järgmist:

Seenerekordi tutvustamisel tuleb möönda, et seeneriigi bioloogia tõttu on seeneisendi piiritlemine inimsilmale hoomamatu – kuivõrd ühe genotüübiga niidistik võib katta metsapinnas hektareid olles nagu maa-alune õunapuu. Seega on kaheldav, kas saame mõõta ja registreerida üksikuid nähtavaid kübaraid/torikukapju (nagu üksikuid õunu sellest õunapuust) samamoodi nagu mõõdetakse näiteks rekordilisi  kive… 

Siiski saame kindlalt väita, et suurim käegakatsutav rekordseen on hoiul Eesti maaülikooli kuivatatud seente kogus. Tegemist on jänesvaabikuga (Ganoderma applanatum), mille riiulikujulise kõva koorikuga viljakeha laiem külg on 59 sentimeetrit, kirjanduses maksimaalselt üks meeter. Seen kuulub mitmeaastaste torikute hulka, millel igal aastal kasvab viljakeha all uus torukeste kiht, milles valmivad tolmpeened tuullevised eosed.

Jänesvaabik kasvab elusatel ja surnud jämedatel tüvedel ja kändudel peaaegu kõigis metsatüüpides ja parkides. Ta on levinud kosmopoliitselt olles küllalt sage puidulagundaja. Enamasti arenevad viljakehad surnud puidul tüvede alaosades, kuid tihti esineb ta parasiidina, põhjustades elusate puude juurekaeltes pehmet valgemädanikku. Eestis on jänesvaabiku põhiliseks substraadiks haab, samuti kask ja sanglepp ning teised lehtpuud, harva kuusk. 

Viljakehad on noorena valkjad ja ümarad; täiskasvanult ebakorrapäraselt lamedad, kiiljad, rohkem või vähem poolringjad, pealt kasvuvöötidega, tuhm-helepruunid, kaetud kakaopruuni eospulbriga, mis on kerkinud tõusvate õhuvoolude hoovuses viljakeha alt. Alapind on sile ja valge või hallikas, pinda puutudes jääb mustjaspruun jälg,  kasutatav kui looduslik kunstivahend kraapimistehnikas piltide jaoks (seetõttu inglise keeles seene nimetus Artist's conk).

Ristlõikes on seeneliha roostepruun, valgete triipudega. Sellel liigil on haruldane võime iseenda keha taas üles ehitada: vanade viljakeha osade lagundamisest vabanevad toitained suunatakse servade laiusesse kasvatamiseks ja uue torukeste kihi loomiseks.  Mõnikord moodustavad viljakehad kogumikke, mis on suured kui pargipingid ja mida on vanasti kasutatud mööbli valmistamiseks.  Muide, sel rekordseenel on roll ka idamaises köögis, jookide koostises ning umami maitsetugevdajana hapendatud toitudes.

Kindlasti on Eestis teisigi hiiglaslikke seeni, nimetada võiks valget kerajat rohumaade hiiglast hiidmuna (Langermannia gigantea), kelle diameeter ulatub poole meetrini.

Igatahes on igal tõsisel loodushuvilisel soovi korral võimalus otsida uusi seenerekordeid ja on soovitav need e-elurikkuses (https://elurikkus.ee) koos pildiga vaatlusena dokumenteerida. 

Puuseentest, mis kasvavad haabadel: LINK