Sügisesest hundihirmust

Postitas Aasta Loom - K, 12.10.2016 - 10.45
Sisu
hunt mägrakaameras
Võsavillem rajakaamera pildil mägralinnaku ees. Tark loom on aparaati märganud. Tundmatute helide ja asjade suhtes on hunt väga ettevaatlik.
 
 

Viljandimaa ajalehest „Sakala” võis mõne aja eest lugeda põnevat lugu sellest, kuidas põtru peibutanud jahimees pettis hundikarja. Sellise küti üle tasub uhkust tunda. Enamus jahimehi nii meisterlikult põdralehma matkida ei suuda.
Uhkust tasub tunda ka selle üle, et meie metsades võib kohata hundikarja. Palju neid riike ikka on, kes sellega hoobelda saavad.
Minult on sageli küsitud, et mida teha siis, kui kohtud mõne meie laantes elava suurkiskjaga. Vastus on, et naudi hetke. Oled sattunud nende väheste hulka, kellele selline haruldane võimalus osaks on saanud. Mitte ükski Eestimaa metsades elav kiskja ei ole inimesele ohtlik. Metsloomade murdmist huntide poolt ei saa neile kuidagi pahaks panna. See on looduse poolt nii seatud. Ei ole hullu, kui jahimehed huntide pärast mõne põdra vähem saavad küttida. Nälga meil ju pole.
Kus on hunte, seal langeb kährikute arvukus. Kus pole kährikut, seal pole kärntõbe. Suure tõenäosusega seab hunt piirid šaakali kiirele levikule. Sellist kaitsekõnet võiks jätkata lõputult.
Samas on huntide küttimine hädavajalik. Kas või juba selleks, et võsavillemid teaksid, kes on toiduahela tipus. Et neis säiliks ja kinnistuks põlvest-põlve hirm inimese ees. Jaht suurkiskjatele peab olema limiteeritud ja teaduslikult põhjendatud. Tänapäevaste relvade, sidepidamisvahendite ja liiklemistehnika abil võime hundisoo Eestimaalt hävitada paari jahihooaja jooksul. Jahilimiiti huntidele ei saa määrata emotsioonide, vaid teadmiste põhjal. Senini on meie jahindusega tegelevad bioloogid sellega kenasti hakkama saanud. Usun, et protsess jätkub.
Muti järve ääres nähtud hundikarjas oli 6 kutsikat ja 3 täiskasvanut. Kutsikad on ülalpeetavad. Seega toidab karja 3 looma. Kui mõni neist küttida, siis läheb allesjäänuil raskeks. Üksik täiskasvanu ei jõua nii palju murda, et kõik söönud saaksid. Jõuab kätte näljaaeg ja tulebki tähelepanu pöörata lammastele ja koertele. Sageli on koduloomi murdvad hundid mõtlematu jahi või salaküttimise tulemus. Elujõuline hundikari, kes peab kinni metsaelu seadustest ja ei tekita probleeme koduloomade murdmisega, tuleks rahule jätta. Eesti oludes on ühe hundikogukonna territooriumiks ca 500 km2. Pole hirmu, et nad suudaksid nii suure ala uluksõralistest tühjaks murda.
Hundihirm paljude kaaskondlaste südameis pärineb ennemuistsetest aegadest ja on põhjendamatu. Tundkem parem uhkust, et vaatamata üliaktiivsele majandustegevusele metsas leidub meie looduses veel elujõulisi hundikarju.
Nautige sügist ja ärge kartke hunte!

Vahur Sepp

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.