Sabatihane        Aegithalos caudatus

Möödunud sügisel täheldasime sabatihaste arvestatavat invasiooniaastat ning leebemapoolne tali jättis linde  meile ka rohkelt talvituma. Pühapäeval toimunud linnade linnuvaatlusel kohati sabatihaseid tavapärasest sagedamini.

Tegutsetakse veel pesitsusvälises elurütmis: seltsivalt koos, möödunud suvine pere või kaks. Sellistes ringi liikuvates salkades võib märgata nii üle, kui alla kümne isendi. Märtsikuu lõpupoolest alates ja aprillis hakkavad sellised salgad lagunema, moodustuvad paarid – noorlinnud asuvad pesitsuskohti otsima, aga vanalinnud teavad kuidas oma pesitsusaladele siirduda.

Tillukese nokaga sabatihased on tihaselistest kõige enam putuktoidulised. Sellise nokaga naljalt seemneid ei purusta – otsitakse ikka putukate mune ja larve.

Kohata on neid tõenäolisem sega- ja lehtmetsades, võsastikes, aga hulgutakse ringi nii linnaparkides, kui aedlinnades. Sabatihased ei ole inimpelglikud rahulikult aias toimetava inimese suhtes.

Vilkad linnud eriti paigal ei püsi, et neid rahulikult vaadelda. Mõlema soo esindajad kannavad sarnast sulestikku on pisikesed, „pallisarnase“ kehaga ja eriti pika sabaga – kuuludeski hoopis sabatihaslaste sugukonda.

Lumivalget peasulestikku ilmestavad punakaspruunid nööpsilmad ja pisike must nokk. Kael ning rind valge sulestiku peidus, selg musta – valge – roosakirju, külgede ja kõhusulestik kumab roosakalt, jalad mustjaspruunid. Ülipikad sabasuled mustad, valgete veertega. Kui sabatihase pikkus on suurematel lindudel viisteist sentimeetrit, siis sabapikkus moodustab kogupikkusest üheksa sentimeetrit. Kaal võib küündida kümne grammini samuti suurematel isenditel.

Sabatihaste viimase nädala vaatlused: LINK