Leevike         Pyrrhula pyrrhula

Enamus meil pesitsenud leevikestest on paari eelmise kuuga rännanud lõuna poole, olles nüüdseks asendunud põhjast ja idast saabunud ränduritega, kes meile enamuses ka talvituma jäävad – nemad need silmahakkavalt tegutsevadki.

Salgati hulgutakse mööda põlde, kus leida võib umbrohuseemneid. Kuigi pihlamarju oli sügisel ohtralt on varasemad rändurid pihlapuud pea kõikjal paljaks söönud, Aga suviseid, veel pudenemata seemneid otsitakse parkidest või majaümbruste saartelt või vahtratelt. Toimetatakse sirelipõõsastes, seal otsitakse seemneid nii maapinnalt, kui põõsastel leiduvaid pungi - eriti muidugi õiepungi.

Vanalindude must peasulestik veikleb heas valguses sinaka metalse läikega. Musti tiibu ilmestavad laiad vesihallid vöödid, mis on hästi märgatavad nii istuval linnul, kui lennupildis, kus hakkab silma säravvalge päranipuala. Tänavusuvisete noorlindude sulestik sarnanevad emaslindude omale, kuid nende peasulestik pole veel omandanud musta värvi vaid on pruunikas.

Leevikesepunaselt säravad vaid isaslindude põsed, rind ning kurgualune. Kröömike pisemate emaslindude põsed ja rind paistavad roosakalt pruunid, samuti on roosaka varjundiga hallikirju seljasulestik. Isaslinnu seljasulestik paistab tumedamana, kuigi tema tunneme ära särava punase järgi.

Nii silmavärv, kui jalad on kõigil leevikestel pruunid, tugev nokk must. Välimuselt pontsakate värvuliste kehapikkus algab viieteistkümnest sentimeetrist, suuremad isaslinnud võivad kaaluda pea nelikümmend grammi, pisemad isendid pea kolmandiku võrra vähem.

Talvisel ajal jagub mitmeid põhjuseid, et leevikeste tegemistele uuesti tähelepanu juhtida.

Viimase nädala leevikeste vaatlused: LINK

Leevike sööb pujuseemneid