Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Kuklasepesa
Kesknädalal sõitsin ma Alatskivi lähedale külla oma heale sõbrale, et teha koos üks jalutuskäik metsas. Aga juba enne sihtkohta jõudmist pidin auto kinni pidama, teeperv kõrges männi-kuuse segametsas oli ilusaid sinililli täis. Kummardusin nuusutama ka ülaseid ja mu mahatoetatud käele ronis vapper kuklane. Ja kohe oli tal tagumik ähvardavalt püsti. Jõudsin veel hetk enne hammustust ja sipelgahaput ta maha raputada. Aga siis nägin, et olin sattunud kiirteele, edasi-tagasi jooksid kevadises rõõmus tuhanded kuklased. Nende raja kõrval edasi astudes jõudsin sipelgate koduni, vast pooleteise-meetri kõrguse sipelgapesani, mis rajatud vana, pea saja-aastase kuuse alla. Haarasin telefoni, et seda kõrget pesa pildistada. Ja ühes joones jäi pildile kolm samasugust. Umbes selliseid olin näinud kunagi Eesti Loodusuurijate Seltsi suvepäevade ajal Ants-Johannes Martini juhendamisel tehtud õppekäigul Akste sipelgariiki. Seal olid pesad muidugi kõrgemad.
Aga mõned aastad tagasi, kui Alatskivi sõbra juures jaanipäeva pidasime, oli ta mind viinud ka sealsesse metsa jalutama ja olime jõudnud ühe metsamajani. Selle mahajäetud metsamajakese juures tabas mind elu võimsam deja vu. Mul oli tunne, et olen selle maja juures juba varem olnud. Aga miks või millal ei meenunud. Ja alles hiljem sain aru, et olengi olnud.
Esmalt pildi kaudu, mis toodi mulle avaldamiseks keskkonnauudiste portaali. See oli maja, kust sipelgad olid kättemaksuks metsa maharaiumise eest majaelanikud välja söönud. Lihtsalt kolisid seejärel oma pesa majja. Ja välja neid enam ei saanud.
Aga ka päriselt sattusin sinna sajandivahetusel, see pilt mul alateadvuses püsiski, siis kui valmistasime koos Rainer Kuuba ja Jüri-Ott Salmiga ette rattamatka “Kuhu lähed, Eesti mets?”. Et näidata matkajatele, mis saab siis, kui metsaraiega liiale minnakse.
Juba tollal oli see ävardav näide, kuhu on meie metsad minemas. Polnud enam metsa ja sipelgapesad olid hävinud. Aga ka inimesed ära kolinud.
Samamoodi kolib praegu Kiidjärve sipelgakuningriik. Ja puud selles metsast on samuti kaugele ära kolinud.
Ma arvan, et Riigimetsa Majandamise Keskus otsib praegu ükskõik missuguseid vahendeid, et maha raiuda vanu metsi. Juba ka kaitsealadelt. Tuueks esile aina uued kavalad trikid. Küll on vaja metsas sipelgatele valgust anda, küll üraskikoldeid välja raiuda. Aga lased kitse kärneriks, närib ta kogu aia paljaks. Kuna käsitööd enam ei sallita, siis tehakse kõiki töid harvesteriga ja seda raudhambulist paari puu pärast ju metsa viia ei tasu. Maha raiutakse mõne üraskipuu pärast mitu hektarit. Luues nii soodsa pinnase tuulekoridoride loomise läbi suvisele tormimurrule ja ühtlasi ka uutele üraskikolletele.
Pärast metsakülastust hakkas mind painama küsimus, kas sipelgad ei suudaks üraskeid nahka panna, sipelgad ju teada-tuntud metsasanitarid.
Helistasin Marika Männile, kes Maaülikoolis küll rohkem kimalasi uurinud, aga ka sipelgatest põnevaid asju teab.
Ta kinnitas kiiresti, et üraskitega kuklased hakkama ei saa, sest valmikutel on nii kõva lubikest ja üraskivastsed nii hästi koore all peidus, et sealt neid sipelgad kätte ei saa.
Kuklaste metsasanitari kuulsus on tulnud sellest, et siplegapesas on kahte tüüpi töölisi, ühed, kes lehetäisid kuuseokstel karjatavad ja sealt magusat suhkrupoolist töölistele toovad. Ja siis need, kes suurt pesa-ala kaitsevad, kes pidevalt piiridel vahti peavad ja ringi patrullivad, kui kusagil mingi muu putukas sipelgariiki satub, siis kutsutakse kohe abi, ja üheskoos tassitakse valgurikas putukatoit sipelgavastsetele. Sama juhtub, kui sipelgariiki satub ootamatult suurem kahjurite kamp, kõik nad pistetakse kohe nahka.
Ühe kuklasepesa toitmiseks pole vaja mitte ainult ühte puud, vaid neid peab olema ikka sadades. Seega jäävad sipelgad hätta, kui pesa ümbert metsa väga palju maha raiutakse. Nagu see praegu toimub. Aga teadlased on välja arvutanud, et sipelgad suudavad siiski oma pesa ära kolida, kui raielank pole laiem kui 20-30 meetrit või on raiutud häiluna või sik-sakina.
Tõsi, vanasti räägiti ikka, et sipelgad elavad üle ka tuumasõja, aga kui raielangid on liiga laiad ja puud liiga noored, siis pidevas edasikolimises hääbuvad pesad.
Marika Mänd ütleb, et sipelgatele pole metsamajandamine iseenesest kahjulik, ka väga vanades metsades jäävad sipelgad natuke hätta, väga kõrged pesad, need üle kahe meetrised pesad, tekivad siis, kui valgust pesale enam ei lange ja metsaalune niiskeks muutub. Nooremas metsas nad nii kõrged pole. Iseasi, kuidas raiuda metsa sisse väikeseid lanke nii, et tormituul puid hiljem alla ei too.
Põnev on muidugi mõelda, et just üraskid ulatavad vanades metsades abikäe sipelgatele, üraskid toovadki metsa valgust, andes nii servaaladel uue võimaluse ka sipelgatele. Kes omakorda päästavad metsa mõne teise kahjuri massleviku eest. Ilma inimese sekkumata on asi tasakaalus. Mets otsekui hingaks sisse ja välja.
Aga metsahingamist ei suuda metsatöösturid välja kannatada, nende arvates on metsa kasulikkus vaid raiutud tihumeetrites. Ilma puiduta inimene hakkma ei saa, aga tarvis on mõistlikkust. Nii, et inimesed saaks elada ja mets oleks hoitud. Praegu võitlevad omavahel äärmused. Ja Riigimetsa majandajatel ei ole tüli üleskiskumisel ja looduse tasakaalu rikkumisel mitte väike roll.
Telefonikõne lõpus arutasime Marikaga, et karantiiniaja matkaradade ülekoormuse leevenduseks võiks anda inimestele ülesande üles otsida Eesti kõige kõrgem kuklasepesa.
Ja see võib asuda hoopis mujal kui Kiidjärvel või Alatskivil? Andke teada, kui teate mõnd üle kahemeetrist pesa ja tehke sellest pilt ka.
