Et enne sügist saaks natuke akusid laadida, sõidame ratastel Lahemaale 21.-22. augustil. See on üks võimalusi veel mõnusalt ringi liikuda ja vaadata, kuidas Lahemaa randades vesi kivide vahel päikese paistel helgib. Retk on kahepäevane, esimene kulgeb mööda rannikut ja poolsaari, teine mööda mõisaid, metsi ja jõgesid.

 

Mida Roheliste rattaretk endast kujutab, näeb eelmise, 2019. aasta retke klipist Muhumaale:

 

Tänavune retk „Kuidas elad, Lahemaa rahvuspark?“  toimub 21.-22. augustil 2021  marsruudil Kolga-Sae talu-Leesi-Juminda-Tapurla-Hara-Loksa-Suurpea-Pärispea-Viinistu-Vihasoo-Käsmu-Võsu-Altja-Vihula-Sagadi-Võsupere-Palmse-Ilumäe-Laukasoo-Joaveski-Nõmmeveski-Kolga.  

Nagu rattaretkedel tavaks, teeme peatusi tähtsamates paikades ja kuulame kohajutte. Eesmärk on märgata ja väärtustada Lahemaa kohalikku elanikku, kelle roll rahvuspargis on jäänud pigem teisejärguliseks ja kipub sobima vaid turismisektorisse. Rattaretk pöörab tähelepanu teemale, et kohaliku elaniku soov on kanda paigavaimu ja tegutseda vanu tavasid arvestades. Peame kallina hoidma kaitsealade elamiskultuuri – et kõne all oleks tervik ja inimene poleks loodusest justkui välja arvatud. Ei soovi ju keegi, et rahvuspark tähendaks vaid ranget reservaati, kus inimene ei toimeta rohkemat kui oma suvila ümbruses soojadel suvekuudel või ainult turiste teenindades. Vaatame üle, millega lahemaalased tegelevad!
Toome siinkohal esile mõned põnevamad teemad ja peatuspaigad:

 

Sae talu ja Eesti maalamba taassünd
23. juuni 2021. aasta Võidupühal Paides nägime Briti vägede punakuubede vahel liikumas maskotina maatõugu jäär Mattias alias reamees Derby. Mattiast näeme Imbi ja Taavi Jäetma Sae talus maalamba karjas ka Roheliste rattaretkel ning retkelised saavad kaasa elada lambakasvatajate eesmärgile tunnistada Eesti maalammas põlise tõuna.

 

Foto: ERR

Et maalambale tähelepanu pöörata, toimub Altja laagri laval kell 20.00 ka artuelu maalamba tähendusest ning loomade rollist laiemalt meie maastikel, mille tuleviku üle arutavad Imbi Jäetma Sae talust, Kumari preemia laureaat ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp, Aasta konsulent 2020 ning Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhatusest Ell Sellis. Teemat aitab lahti harutada ajakirjanik Jüri Muttika (pildil).

 

Hara sadam. Haral peame retke lõunapausi ning retkelistele toimuvad giidide juhendusel ekskursioonid. Hara allveelaevade baasis endise sõjaväesadama territooriumil tegeleti okupatsiooni ajal laevade demagnetiseerimisega, mis tähendab, et allveelaevade kered muudeti magnetmiinidele tuvastamatuks. Praegu tegutseb siin sõjaväemuuseum. Mitte-nii-väga sõjahuvilised retkelised saavad jalutada kail ja vaadata varemeid.

 

 

Šaakal – uustulnuk ning teised loomad
Vihasoo kandis Pärispea poolsaarel on nähtud šaakalit, uustulnukat Eestis, kes levib meil mööda rannikualasid aina edasi ja kelle elutsemine Eestis sai ametliku kinnituse alles 2013. aastal Matsalu kandist. On märgiline, et just Lahemaa rahvuspargi juubeliaastal täienes siinsete loomade nimestik uue imetajaliigi võrra – elame ajastul, mil paljud loomaliigid on laienemas lõunast põhja ja ega šaakal ilmselt viimaseks tulijaks Eestisse jää. Vihasoo rahvamaja juures kuulame kohajuttu ka teistest siinelavatest loomadest, kõneleb kohalik loodusemees Martin Piispea.

 

 

Vihasoo linnutorn ja Lahemaa kotkad
Kotkamees Urmas Sellis kõneleb Lahemaal pesitsevast kalakotkas Markusest. Rahvuspargi sünni ajal 1971. aastal oli kotkaste olukord halb. DDT oli küll juba keelatud, aga avaldas loodusele veel mõju. Võttis aega 15-20  aastat enne, kui linnud hakkasid kosuma. Veel kauem läks, et kotkad Lahemaale tagasi jõuaks. Tänaseks on DDT mõju kadunud, aga kas olukord on oluliselt parem, ei ole võimalik päris kindlalt öelda, sest looduse elurikkust mõjutavaid aspekte on teisigi. Urmas Sellis: „Oleme Lahemaal, mis on üks väike punkt Eesti kaardil ja kui vaatame Eestit, on see väike punkt maailmas. Kalakotkas Markus pesitseb selles kõige väiksemas Lahemaa punktis ja samas käib üle ekvaatori Kongos talvitumas. Osad kalakotkad hõivavad aga terve Aafrika  talvitusalana. Iga punkt on mingi teise punktiga maailmas kuidagi seotud.“

 

Pärispea neem. Eesti kõige põhjapoolsemas punktis räägib siinsetest randadest legendaarne endine bioloogiaõpetaja Tallinna 3. keskkoolist Linda Metsaorg, kes tegutseb kohaliku Eru lahe Rannarahva Seltsi eestvedajana. Avastage seltsi loodud matkaradu ning Vihasoo linnuvaatlustorn, mis on rajatud samuti seltsi eestvedamisel ja eraettevõtte Nordic Houses toel.

 

 

Leesi pood ehk "Liesi Puod”  (pohiranna murrakus).
Rohkem kui sada aastat tagasi, aastal 1908 panid kohalikud Leesi kalurid raha kokku ja tegid oma poe. „Meie tegime nüüd sama,“  kõneleb Veiko Esken MTÜ Leesi Tarwitajate Ühisusest. Nimelt aastaid vapralt poodi pidanud Liisi Ojangu pidi 2019. aastal poe sulgema hoone omaniku müügiplaanide tõttu. Ent õnneks oli kogukonnas piisavalt jõudu, et osta kinnistu, remontida poe- ja postimaja ning hakata ise poodi pidama. Selleks loodi eraldi Leesi Tarwitajate OÜ, kes avas poe 2020. aasta suvel. Poodi mullu renoveerides tuli saepuru seest välja „10 käsku ühisuse liikmetele“ – dokument, mille alusele 100 aasta eest poodi peeti ning mis kohalike meeste hinnangul kõlbab juhtnööridena väga hästi ka tänasesse päeva  - osta kohalikku kaupa! Pood on avatud soojal aastaajal. Samal päeval retkega toimub Leesi poe juures kohvikute päev ning rattaretkelistele esinevad Lahemaa Rahwamuusikud.
 

 

Altja võrgukuurid. Lahemaa kuulsamaid paiku, kaluriküla Altja oleme valinud retke laagriplatsiks. Seal on külakiik, kõrts ja esinevad Kukerpillid.

 

 

Tapurla küla. Piiritusevedaja Theodor Liimanni maja juures kõneleb Artur Talvik kohalike elanike ambitsioonikatest ettevõtmistest Juminda Poolsaare Seltsis. Merepääste, korrakaitsereidid ja traditsiooniline rannakalandus on märksõnad. Tänu seltsile on vähenenud kuritegevus, noortele saavad selgeks merepääste põhimõtted ning väärtustatakse kohalikku „rannakielt“. Ja -  kala ikka püütakse!

 

 

Muinastaide muuseum Võsuperel. Lahemaal asuv unikaalne muistsete kaljujooniste ja -maalingute muuseumis näeb ligi 6000 aastat vanu sõnumeid soome-ugri aladelt Karjala ja Skandinaavia muinastaide leiukohtadest. Koopiajoonised ja fotod on tehtud Äänisjärve ekspeditsioonidel, milles osales ka muuseumi vabatahtlik eestvedaja Anne Kurepalu (pildil), kes käis Äänisjärve ääres kaljuraiendeid välja puhastamas. Muuseumi haldab Eesti Muinastaideselts, kes ühisjõududega ostis ära vana poe Võsuperel, mille ruumides nüüd tegutsetakse. Neid saab toetada kohapeal, ostes immuunsust tugevdavaid ternespiima tooteid.

 

 

 

 

Ilumäe hiiepuu. Vana pärna võra all saab hetkeks puhkust rahutu mõte. Hiiepuu küljes näeme annipaelu, mida sinna jäetakse tänutäheks puu austajatelt. Kohajuttu kõneleb kohalik Villu Jahilo.

 

 

Palmse mõis ja Veljo Ranniku mälestuspink. Lahemaa rahvuspark ei sündinud tühja koha peale. Sellele aitasid kaasa inimesed, teiste hulgas Võsult pärit Veljo Ranniku, kelle kirg ja hool olid põlised puud ja hiied, aga ka Eesti mõisad. Meenutusi Veljost pajatab Hanno Zingel.

 

Nagu kombeks, toimuvad rattaretke ajal ka kontserdid. Vihula mõisapargis esineb Bonzo, Kukerpillid mängivad Altja laagris, Uurikad Kolga mõisa juures lõpetamisel ja Lahemaa Rahwamuusikud Leesi poe juures. Viimased kaks on kohaliku: Lahemaa Rahwamuusikud on asutatud Veljo Tormise initsiatiivil 1975. aastal, et taaselustada regilaulu, lustiliste tantsulugude ja laulumängude traditsioone.  Ansambel Uurikad  koosneb aga Uuri küla noortest ja lastest ning loob hea tuju luua elurõõmsate rahvapäraste lugudega rattaretke lõpetamisel.

 

INFO:

*Pileti hind: 70.- täispilet, 60.- sooduspilet
*Hinna sees on õhtu- ja hommikusöök, neli kontserti, 15 kohajuttu, turvameeskonna teenused, meditsiiniabi, tehniline tugi, laagripaik, viitadega rada, lõke laagripaigas, külm joogikõlbulik vesi ja palju muid mugavusi.
*Pikem rada 162 km, lühem 129 km

Registreerimine ja piletid: https://www.rattaretked.ee/

 

Kohtumiseni retkel!

Helen Arusoo,
Roheliste rattaretke keskkonnaprogrammi korraldaja

Fotod: Heiko Kruusi, Helen Arusoo