Videos hullab Voyageurs rahvuspargi kolmeliikmeline Nashata hundikari. Kaks emaslooma müravad esiplaanil ning isasloom tuleb vaoshoitult järele.
Video allikas: Voyageurs Wolf Project https://www.facebook.com/
Tekst: Laura Kiiroja
Klassikaline hundipopulatsioonide majandamine toimib kõikjal maailmas populatsiooni tasandil - arvestades populatsiooni arvukust, juurdekasvu, jne. Hoopis teine teema on aga karja või indiviidi tasand. Isegi kui populatsioonil tervikuna läheb hästi, ei pruugi kütitavatel karjadel sugugi hästi minna ning indiviidi tasandil võib huntide elu olla vägagi keeruline, vaatamata liigi heale käekäigule. See on metsiku looduse majandamisel üks peamisi kaasaegseid murekohti ja väljakutseid. Samal ajendil on ju tärganud ka uudne distsipliin nimetusega kaastundlik liigikaitse (compassionate conservation), mis viib rõhuasetuse populatsiooni heaolult indiviidi heaolule.
Möödunud nädalal avaldati sel teemal värske USA teadusuuring. Suurejoonelise teaduskoostöö käigus uuriti viie Ameerika rahvuspargi (Yellowstone, Denali, Yukon Charley, Grand Teton ja Voyageurs) aastakümnete jooksul kogutud andmeid, et analüüsida inimtegevuse tõttu esinenud surmade mõju hundikarjadele. Kuigi rahvusparkides on hundid kaitse all, siis väljaspool rahvuspargi piire sattudes on nende küttimine seaduspärane. Kõikide GPS-kaelustega huntide surmapõhjustest moodustas inimetegevus 36%. Sellest 53% moodustas legaalne küttimine huntide väljumisel pargi piiridest.
Teadlased uurisid, mis juhtub karjaga pärast seda, kui vähemalt üks karjaliige on inimtegevuse tõttu hukkunud, ning võrdlesid seda karjadega, kus vastavaid hukkumisi ei esinenud. Tulemused näitasid, et tavalise karjaliikme hukkumine inimtegevuse läbi vähendab karja koospüsimise tõenäosust 27% ning kui hukkub juhtloom, väheneb karja koospüsimise tõenäosus lausa 73%. Lisaks leiti, et tavaliikme huku korral väheneb karja tõenäosus järgmisel aasta järglasi saada 22% võrra, samas kui juhtlooma huku korral on selleks näitajaks 49%.
Kuigi neid karja tasandi näitajaid ei võrreldud antud uuringus vastavate andmetega looduslike surmapõhjuste korral, toovad tulemused selgelt esile, et inimtegevusel on tugev mõju hundiökoloogiale ka siis, kui hundipopulatsioonile tervikuna mõju puudub. Ning seda isegi rahvusparkides elavate kaitsealuste huntide puhul!
Populatsiooni tasandil on hundid üldiselt väga edukad taastujad ka kõrge küttimissurve korral (arvestades kui kiirelt nad saavad suguküpseks ning kui suured on nende pesakonnad). Samas tuleb tunnistada, et populatsiooni arvukus ja juurdekasv näitavadki ainult populatsiooni seisundit ega ilmesta kuidagi karjadele tekitatud segadust. Populatsiooni arvukus võib karja lagunemise korral täiesti samaks jääda, uus kari võib territooriumi üle võtta, jne. Nii võibki populatsiooni tasandil olla inimmõju minimaalne, samas kui karja tasandil on see laastav.
Kuigi see teadmine, et ka ainult ühe hundi surm (eriti kui selleks on karja juhtloom) mõjutab kogu karja, ei ole uus, on see taas üks terav meeldetuletus, et peaksime loomapopulatsioonide ohjamisel hakkama senisest enam tähelepanu pöörama väiksemate tasanditega (looma heaoluga) arvestamisele. Eriti kui eesmärgiks on võimalikult looduslik regulatsioon ning bioloogiliste protsesside kaitsmine.
Teadusuuringule ligipääsu leiab siit: https://esajournals.
Teated
