Värvulistel sellist tegevust ikka juhtud sest sügisel liiguvad paigalinnud toidu otsingutel ringi segasalkades ja uudishimu ajab üle kontrollima kas eelneval linnul jäi miskit tähele panemata?

Söödavat leidub, aga seda võime vaadelda sarnaselt seltskondliku suhtlusena lindude seltsingutes.

 

Puukoristaja

 

Puukoristaja        Sitta europaea

 

Mandri-Eestis on puukoristajad tavalised paigalinnud, aga suursaartel suisa haruldased.

Sinakashalli lagipea ja seljasulestikuga, voolujoonelise puukoristaja keha lõpeb lühikese ning tugeva sabaga. Alakeha paistab valkjas, aga linnu küljed ja saba alapoole roostekarvalised kattesuled on valgeotsalised.

Must silmatriip, mis silma hakkab, ulatub linnu õlani. Tumepruunide silmade kohal märkame valget kulmukaart ja pikka ning tugevat tumehalli nokka. Kuid kõigi puukoristajate sulekuub on sarnane. Kehapikkust jääb neil veidi alla viieteist sentimeetri, aga isendite kaal kõigub päris suuresti, 17 ja 28 grammi vahemikus.

Talveks jääb puukoristajaid meile hinnanguliselt üle saja tuhande isendi ja seda olete kindlasti märganud, et talviseka pandud lindude toidulaual tegutseb sageli puukoristajate paar.

Puukoristajad on meie lindudest ainsad, kes suudavad liikuda puudel pea alaspidi, kasutamata selleks toena saba nagu seda teevad porrid ja rähnid. Pruunikas kollased puukoristaja jalad on väga lühikesed, varbad laia siruulatusega, millel pikad ja tugevad küünised. Ei oskaks puude tüvedel tegutsemiseks paremat varustust tahta, aga maapinnal liigutakse hüpeldes.

 

Porr

 

Porr        Certhia familiaris

 

Porri tegutsemisest sai videoklippi näha alles esmaspäeval: LINK

Eile siis pöialpoistest: LINK

Toiduotsingutega tegeleb porr äärmise põhjalikkusega ja kui lind midagi leiab, siis toetub lind oma jäikadele sabasulgedele.

Sügisel, väljaspool pesitsusaega seltsivad porrid nii pöialpoiste kui tihastega, aga samuti pealtnäha üsna riiakate puukoristajaga.