Rästik uudistab ümbrust

Harilik rästik ehk rästik          Vipera berus

Harilik nastik ehk nastik        Natrix natrix

Pole mingi ime, kui siilid meil veel hilissügisel ringi liiguvad, aga sel aastal jätkub ka kõigusoojastele liikumiseks soojust. Rohurindes näeme veel askeldamas konni ja talvekorteritesse ei ole pugenud veel ka maod.

Sügisel, 8. septembril on meil viies maarjapäev - ussimaarjapäev või teisisõnu usside urguminemise päev. Et see päev alati 8. septembril on, siis tekitab ta omajagu segadust. Kas tõesti siis peale septembri esimest nädalat enam ühtegi ussi väljas ei ole? Muidugi on. Oleneb see ikka sellest kui soe on ilm. Meie maod on kõigusoojased ja vajavad liikumiseks päris sooja ilma. Õigemini üle 10-kraadist ilma, kõige vilkamad on nad sellise õuesoojusega, kahekümne viie kraadiga, mil meilegi meeldib ringi askeldada. Aga kolmkümmend soojapügalat on neilegi ülemiseks piiriks, millest alates samuti jahedamasse paika poetakse, või siis kui kodumets on äkitselt maha raiutud, lihtsalt otsad antakse.

Hilise rästiku aeglane minek talvituspaiga poole

Aga et ilm septembri alguses vanasti üle 10 kraadi ei tõusnud, siis armastasid maod umbes sel ajal oma talvepessa pugeda. Tänapäeval on ilmaolud veidi muutunud ja madudel pole vajadust nii ilusa ilmaga urgu pugeda. Tegelikult on neil bioloogiliselt väga täpsed mehhanismid, mis panevad suvepaikadest liikuma oma talvituspaikade poole. Mitte liiga vara ja mitte liiga hilja. Maod valivad talvituspaiku, mis talvel läbi ei külmu ja kuhu vesi sisse ei saa. Kas sellisel imelisel maa sees asuval puujuureurul või koopal ka mingi eriline lainesagedus on, et maod selle ära tunnevad, pole teada. Igatahes võib neid ühes koopas olla tuhandeid. Võibolla toimib lihtsalt looduslik valik ja mõnes kohas maod upuvad või külmuvad lihtsalt läbi, aga me ei saa seda kunagi teada.

Igal juhul me teame tänapäeval, et usside urguminemise aeg on ussimaarjapäevast nihkunud isegi kolletamispäevale, 14. oktoobril. Tänavu veelgi kauemaks.