Levinud valearusaam huntide puhul on see et karja juhthundid kui domineerivad loomad võivad teistelt karjaliikmetelt kõik ressursid endale võtta. Selle väärarusaama baasil üritatakse sageli ka koerte käitumist tõlgendada või neile n-ö kombeid õpetada (à la “omanik peab saama koeralt kõik talle hinnalised asjad ära võtta ja koer ei tohi vastu hakata”). Tegelikult asjad hundikarjas nii sugugi ei käi.
Domineerimishierarhia puudutab peaasjalikult paaritumisõigust. See ressurss kuulub tõesti enamasti ainult juhtpaarile. Kõige muu puhul (eriti paaritumishooaja väliselt) kehtib reegel “mis minu käes, see minu oma”. See tähendab, et ka karjahierarhias madalamal positsioonil asetsevad hundid võivad oma toidupalasid ja muud väärtuslikku teiste eest kaitsta. Tõsi küll, kõrgemal positsioonil asetsevad isendid on selles enamasti enesekindlamad.
Antud videos on näha olukorda, mis ilmestab äsja kirjeldatut ideaalselt. Kaamerale lähemal asuv hunt kaitseb oma toidupala. Kehakeele järgi võib järeldada, et tegu on karjahierarhias madalamal positsioonil asuva isendiga - sellele viitavad madal kehahoiak, saba jalge vahel ning tahapoole tõmmatud kõrvad. Sellegipoolest on sõnum teisele hundile selge - nii turris turjakarvade kui krimpsus nina ja paljastatud kihvadega öeldakse: “See kont on minu, hoia eemale.” Teine hunt, mõistlik loom, saab sõnumist aru ja teeb näo, et ta ei käinud seal sugugi tema vara uudistamas, vaid oligi huvitatud ainult eemal olevast karvatutist. Kusjuures see kriimsilm oli kehakeele järgi märksa enesekindlam (hierarhias kõrgemal positsioonil).
Tekst: Laura Kiiroja
Video allikas: Polar Park Arctic Wildlife Centre
https://www.facebook.com/reel/1298775738839978
