Rahvusloom

Norras tohivad hundid elada siiani vaid 5% riigi territooriumil nõndanimetatud "hunditsoonis", võrdluseks - Eestis tohivad hundid elada kõikjal, kus leidub sobivaid elupaiku.
Foto: Valeri Štšerbatõh

Igal suvel koostab Keskkonnaagentuur aruande Eesti ulukiasurkondade seisundist. Nii ka tänavu. Teeme siinkohal lühikese kokkuvõtte hundi käekäigust.

Arvukuse põhjal hinnates läheb Eesti hundil paremini kui viimase kümne aasta jooksul. Pesakondi ehk kutsikatega hundikarju oli 2020. aasta sügisel 31, seejuures neist kolm karja elasid osaliselt ka Lätis. Kõik pesakonnad sündisid mandril, saartel möödunud aastal hundikutsikaid ei sündinud. 31 pesakonda teeb 2020. aasta sügiseseks ehk jahihooaja-eelseks üldarvukuseks veidi vähem kui 300 võsavillemit kogu Eesti peale kokku.

Kuumalaine on raske hundisool, kellele on ta

Oleme siin rahvuslooma lehel ikka võimaluse korral jaganud põnevaid videosid huntide interaktsioonidest teiste liikidega. Päris paljudel videotel on selleks teiseks liigiks huntide toidukonkurent, karu. 

Juuni alguses kirjutasime huntide väikesekasvulisest sugulasest šaakalist, kes ka pealinna on elama kolinud. Hundid ja šaakalid ei ole küll teab mis sõbrad, kuid sellegipoolest väärib see hiljuti Eestis kanda kinnitanud keskmise astme kiskja ka hundilehel tähelepanu. Kui eelmisel korral rääkisime šaakali menüüst ning imestama panevast sotsiaalsest ja ökoloogilisest paindlikkusest, siis seekord selgitame, millised faktorid on võimaldanud šaakalil nii edukalt oma leviala laiendada ning milline on tema mõju keskkonnale.

Voyageurs Wolf Project hundiuurijad on taas kord püüdnud rajakaamerasse fantastilised kaadrid - seekord Half-Moon hundikarja kutsikatest. Sel aastal on karjal koguni kaheksa põnni! Voyageurs rahvuspargi rekord on üheksa hundikutsikat ühes pesakonnas. Tavaliselt sünnib huntidel aga 4-6 kutsikat.

Kas olete vahel kuulnud selliseid väiteid, nagu “Milleks see hambapesu?! Hundid ja karud küll hambaid ei pese, aga vaata, kui vägevad kihvad neil on!” Siin on tõestus, miks see pole eriti tugev argument. Hammaste mittepesemine läheb metsloomadele kalliks maksma - sageli maksavad nad selle eest eluga. Saakloomade karv ning suvised rohulibled toimivad küll mingil määral hambaniidina, kuid ega see piisav ei ole.

Mitteinimtekkelistest põhjustest on liigisisese kiskluse kõrval suurimaks ohuks hundi elule nälg. Nälja põhjuseks on nii saakloomade jahtimise keerukus kui hundi vigastused, mis tal jahtida takistavad. Suureks faktoriks on ka hammaste tervis. Hambad ja tugev lõuasurve on ju õieti hundi ainsad relvad - neil ei ole küüniseid, millega saakloomi murda. Hambad saavad huntidel elu jooksul kõvasti vatti!

Meenutuseks varasemalt jagatud video Alaskal üheskoos lõhe püüdvatest karudest ja hundist.

Rebase ja hundi sugulased - šaakalid - on Tallinna elama kolinud. Kaader on võetud koolilaste rajakaamerale jäänud videost.

Kahe nädala eest näitasime videot Tallinna koolilaste rajakaamerasse jäänud šaakalitest. Seepeale küsiti, miks tundub šaakal kompostihunnikutes käies söönuks saavat ja hunt mitte, ometi šaakal ja hunt näivad vaid suuruse poolest erinevad. Sel nädalal tutvustamegi täpsemalt šaakali toidulaua iseärasusi.

Tõsi, suurus on hundi ja šaakali menüü määramisel oluline faktor. Hallhunt on tippkiskja, kes kaalub täiskasvanuna enamasti 30-40 kg. Euraasias elav harilik šaakal seevastu kaalub täiskasvanuna 7-15 kg ning on ökoloogilise niši poolest mesopredaator ehk keskmise astme kiskja. Erinevalt hundist on šaakal pigem omnivoor, sest taimne toit moodustab tema menüüst 20-40%.