Kitsed kõnnivad praegu omapäi. Enamik loomadest on vahetanud hallika talvekarva punaka suvekasuka vastu.
Foto: Tarmo Mikussaar

Metskitsede talvine seltsinguline eluviis on selleks korraks läbi. Muututakse individualistideks ja püütakse hõivata võimalikult parem territoorium, mida liigikaaslaste eest kiivalt kaitstakse. Juba mai alguses võis näha üksteist taga ajavaid sokkusid. Harv pole juhus, kui kits jälitab isaseid liigikaaslasi. Ilmselt püüab ema ajada eemale möödunud kevadisi tallesid. Vaesekestele ei jõua kohale, mis nende muidu nii hoolitseva „lapsevanemaga” juhtunud on. See tähendab aga seda, et kätte on jõudmas poegimise aeg.
Juuni alguseks on enamik loomadest suvekarvas. Esmalt omandab punase värvuse pea ja kael. Viimasena võib talvehalli näha külgedel ja kintsudel. Sagedased vihmahood ja märg mets aitavad karvavahetusele kaasa.
Sokud jätkavad juba aprillis alanud sarvede nühkimist vastu noori puid.  Sedamoodi eemaldatakse sarvi katnud nahk ja omandatakse pruunikas värvus. Ühtlasi saab territoorium märgistatud. Sarve värvus oleneb sellest, mis liiki puukesi on purustatud. Tamm näituseks annab musta värvi. Enim kahjutatakse neid liike, mida antud piirkonnas on vähem.
Juunis algab sokujaht. Eelisjärjekorras kütitakse isendid, kes selleks ajaks pole sarvi paljaks nühkinud või suvekasukat selga tõmmanud. Nende toimingutega hilinemine näitab, et tegemist on kehva tervisega loomaga, kellel esineb palju siseparasiite. Parem on, kui sellised isendid pulmatrallis ei osale. Ükski enesest lugupidav jahimees ei küti enne jooksuaega võimsate sarvedega sokku.
Iseseisvat elu alustanud aasta vanused metskitsed, kellel on vähe kogemusi, võivad autoteele sattuda kõige ootamatutes kohtades. Sama kehtib põdramullikate kohta. Hirmunult põgenedes või raevunult liigikaaslast jälitades pole samuti aega liiklust jälgida. Autojuhtidel tasub olla eriti ettevaatlik.

Vahur Sepp