Kolmteist ja pool tundi ootamist

Postitas Aasta Loom - L, 22.12.2018 - 10.00
Avapilt
Sisu

Kõigepealt kohtas ta teda murtud metskitse juures, siis nägi ilvest võõra ratturiga silmitsi ning kolmandaks tabas varitsuses. 
Viimane kohtumine võtab aga väga palju aega...Remo Savisaar kirjutab, kuidas ta neljandat korda  Grand finale!  kohtub sama ilvesega ja saab temast kenad fotod. 


Eelneva suurepärase päeva jooksul olin saanud selgeks ilvese kohta nii mõndagi. Ma teadsin tema põhilist liikumistrajektoori ja aimasin ette tema käitumist. Sellel ööl jäi minu uneaeg lühikeseks – ärevus oli sees ning mõtted ilvese juures. 

Varahommikul väljusin kodust pimedas, et jõuda ilvese juurde varitsusse enne, kui valgeks hakkab minema. Hommik oli krõbekülm, kuid olin riietanud end vastavalt. Eelmisel korral nägin, et hea planeerimise ja õnne korral võiksin saada ilvesest pildi kaunil metsataustal. See oligi nüüd minu plaaniks ja unistuseks. Kohale jõudes vaatasin esmalt üle, kas metskits on üldse alles. Oli küll. Peidetud kuluheina alla. Suundusin eemale varitsusse.

Asetasin kaamera statiivile ja varjusin kaamera taha. Ma ei teadnud, kui pikaks kujuneb ootamine. Ootasin ja lootsin, et iga hetk loom ilmub. Mu meeled olid erksad ning pilk naelutatud sinna kohta, mida ilves läbis. Loodus ärkas. Linnud hakkasid laulma. Valgenes. Eemalt kostus sookurgede paari duett ja turluutumine. Kaasikus lõi laulu lahti käblik. Ilves? Kus on ilves?

Päike kuldas puude latvu ning seejärel paljastus päikeseketas. Valgust tuli üha juurde. Ootasin, et nüüd, iga hetk, tuleb ilves! Olin valmis! Seda hetke ma maha magada ei tohtinud! Möödus tund, teine. Olin natuke kurb, et kõige magusama valguse ajal ilves end näole ei andnud. Mõlgutasin omi mõtteid, püsides varitsuses ja reageerimisvalmis justkui snaiper. Ilves aga ei tulnud ega tulnud. Sellel päeval keerutas ka tuul mu lõhna siia-sinna ning usun, et just selle tõttu ilves end näole ei andnud.

Aeg möödus. Viies tund. Olin juba lootuse üsna kaotanud, kuid mõtlesin, et see on ju ikkagi ilves, keda ma siin varitsen. Võtsin eelmise päeva kohtumist ja pilte justkui preemiat. Isegi kui teda täna ei näe, siis püüan varitseda lõpuni, pimedani. Võimalus, et ilves ikkagi tuleb, on ju suur. See motiveeris mind nendel hetkedel edasi varitsema. Teadsin ju küll, et ilves käib söömas enamasti öösel, kuid eelneval päeval käis ta ju söömas ka päevasel ajal, seega uskusin, et nüüdki ilmub ta ehk varem.

13 ja pool tundi. Siis ta viimaks tuli! Tuli ja istus maha. Täpselt sinna, kuhu ma lootsin ja teda oodanud olin. Aitäh! Ta vaatas mind teraselt. Tegin kiiruga pilte. Käed värisesid. See kauaoodatud hetk oli käes! Palun püsi! Pildistasin tavakaadreid, püstkaadreid, panoraame. Ilves istus rahulikult, justkui koolitatud modell, kord pead siia-sinna keerates ja ümbrust vaadates. Viimaks otsustasin, et teen ka paar videolõiku.

Vaatlus kestis kokku neli minutit! See oli võimas emotsioon, mis mind valdas. Hiljem suundus ilves sinna, kust ta oli tulnud, ei läinud sööma. Hiilisin ära eemale ja vaatasin seejärel tehtud pilte.

Vau! Olin õnnelik! Ootasin nüüd veel natuke sajakonna meetri kaugusel ja nägin siis, kuidas ilves sööma suundus. Tänasin teda mõtetes ja lahkusin. Järgneval ööl vedas ilves metskitse üle tee, peidulisemasse kohta. Teadmata, kus tema saakloom täpsemalt on, käisin seal veel paaril päeval varitsemas ja ringi luusimas, kuid enam me temaga seal ei kohtunud.


Video: Kohtumine lõppeb.

Remo Savisaar

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.